Veidi rohkem kui kuu tagasi panime puuvillased aluspüksid koos bokashi kliide ja biojäätmetega õhukindlasse anumasse käärima. 17. augustil oli lõpuks aeg anum lahti teha ja vaadata, mis pükstega vahepeal toimunud on. Kui keegi lootis näha peaaegu täiesti kadunud pükse, siis üllatus-üllatus, püksid olid endiselt üsna selgelt äratuntavad. Aga tegelikult oligi

20. augustil kell 11 avatakse Tori Hobusekasvanduse ajaloolises nelja täku tallis uus näitus, mis jutustab tori hobuse kujunemisest kasvanduse kõige mõjukamate sugutäkkude kaudu. Samal päeval toimub Tori tõugu hobuste üleriigiliste jõudluskatsete finaal, kus saab näha tänaste tori noorhobuste paremikku. Nelja täku tall oli Tori Hobusekasvanduses paik, kuhu paigutati kasvanduse parimad ja

10. augustil pidasime MUHKis rukkilõikuse talgupäeva. Muuseumiaias kasvav „Sangaste“ rukis oli valmis ja töö tuli ära teha enne, kui vihm peale jõuab. Nii otsisime sirbid ja vikatid välja, lõikasime rukki maha (ainult sirpidega, sest usinaid töökäsi oli nii palju, et vikatitega polnudki vaja rukki kallale minna), sidusime vihud ning panime

Ausalt öeldes ei ole ma vist kohanud inimest, kes rõõmustaks sääsehammustuse üle. Mulle ka ei meeldi ennast kratsida või sääsepininat kõrva ääres kuulata. Suvel tahaks vahel lihtsalt õhtul terrassil istuda või järve ääres päikeseloojangut vaadata. Aga siis tuleb see tuttav pinin. Esimene sääsk, teine ja siis juba terve parv. Mõni

Vihmaussiga kohtumine ei kuulu tavaliselt päeva eredamate sündmuste hulka. Ta ilmub välja siis, kui kaevad aiamaad, tõstad kompostihunnikus mõne märja lehe kõrvale või püüad pärast vihma kõnniteel liikuda nii, et kellelegi peale ei astuks. Mõni võtab ta ettevaatlikult pihku ja tõstab mulda tagasi. Mõni tõmbub kergelt eemale. Mõni ei märka

Kolm muuseumi panevad mulla proovile 16. juunil alustavad Eesti Maaelumuuseumid väikese, aga kõneka eksperimendiga: kolmes tegevuskohas maetakse mulda puuvillased aluspüksid. Miks peaks püksid mulda pistma? Sest muld on elus süsteem, kus tegutsevad mikroorganismid, seened, vihmaussid ja teised lagundajad. Kui mullas on elu aktiivne ja tingimused head, hakkab looduslik materjal, näiteks

Neljapäev oli kalapäev,..... aga millest see tuli? Kas mäletad või oled kuulnud, kuidas neljapäeva hommikuti visati nalja või räägiti tõsimeeli, et noh, täna jälle kalapäev? Oh neid kõhklusi söökla ukse taga neljapäeviti, eriti nende inimeste poolt, kes kala sugugi ei armastanud. Suured kalasõbrad võisid seda päeva ehk isegi oodata. Lihasõbrad

Indriku meenutused: Kodukahas Viljandimaal meil sööklaid ei olnud kuni nõukaaja lõpuni välja. Seal ei olnud see levinud. Jõesuust (Emajõe väljavoolu kohast) Viljandi servani on 35 km, seal oli Nõukaaja lõpus 5 suurt majandit, aga söögikoht oli vaid Gagarini Näidissovhoostehnikumil, sest seal ju õpilased. Kaupluste võrk oli aga korralik. Kusjuures Leies

2026. aastal on Carl Robert Jakobsoni 185. sünniaastapäev. Sel puhul on Kurgjal, Jakobsoni Talumuuseumis, ühe-eseme näitused, mis vahetuvad iga kolme nädala tagant ja kuhu oleme kogudest välja otsinud põnevad Jakobsoni või temaga seotud esemed.  Siinkohal tutvumiseks peenrahakott, mis käis ka Eesti mängul ja pani mängijad kukalt kratsima, et millega siis

MUHK / Eesti Põllumajandusmuuseumis on avatud üks tore ja veidi tragikoomiline toidunäitus „Kust tuli kaste ja kuhu kadus liha?!”, mis viib külastaja nõukogudeaegse sööklakultuuri, koduköökide ja kollektiivsete maitseharjumuste maailma. See näitus on kõigile, kes mäletavad kalapäeva, sööklakastet ja seda kummalist tunnet, et toit oli korraga nii igapäevane kui ka defitsiitne.