Tori hobuse aretamine on läbi oma ajaloo olnud alati ajas kohanev, et täita selles ajaperioodis olnud vajadusi. Tori tõug on kujunenud aastate jooksul läbi rohkete aretusvõtete ja katsetuste. Täna on hobused ja kasvatajad lahterdatud vastavalt tõuraamatutesse kuulumisele, kas ohustatud tõugu tori universaalsuuna, vanatori tõugu hobuste või ajaloolise tori hobuste tõuraamatu järgi. Täna valib iga aretaja enda vajadustele vastava aretussuuna. Seda protsessi on mõjutanud ka Euroopa Liidu regulatsioon tõuaretuse kohta ja siit edasi Eesti riiklikud toetusmeetmed (ohustatud tõugude toetus). Seega on tekkinud olukord, kus tori tõul on kolm erinevat tõuraamatut, mille tulemusena on tekkinud killustatus. Kokkuvõttes on mõju tõule kahjulik, kahandades terve tõu populatsiooni hulka ning jättes aretajad halba olukorda, sest tulevik on ebamäärane ja ebakindel – tori hobuseid on arvuliselt ca tuhatkond.
Tori Hobusekasvandus sai alguse 1856. a, mil mõisnikud hakkasid otsima hobuseid, kellega saaks parandada väiksemakasvulist ja raskemate põllutööde vajaduseks nõrgaks jäänud eesti tõugu hobust. Katsetustega jõuti Hetmanini, kes pani aluse tori tõule. Järgneva rohkem kui 100 aasta jooksul oli kasvanduse tegevusel ja tori hobusel nii paremaid kui raskemaid aegu ning aretuse jätkusuutlikkus tundus pikemas plaanis olema kasvanduse algse mõtte ja siin aretatud tori hobuse osas väga tumedates toonides. Tänaseks on tõuraamatute pidajad oma tegevust kirjeldanud, kuid tori hobuse laiem aretajate ja pidajate kogukond ning nende vajadused on uurimata. Tori Hobusekasvanduses on seoses tõuraamatute killustumisega mure, kuid siin on mõtteid, mis lubavad nüüdse uue suuna valguses näha helgemaid aegu. Seepärast kutsusimegi tori hobuste kasvatajad 5. aprillil kevadseminarile „Kuhu oled teel, tori hobune?“.
Seminar oli esimene sellelaadne ja sai ellu kutsustud, et tori hobuse kogukond saaks tunda üksteise tuge ja et tulevikku vaatamise pilvise taeva vahelt paistaks ehk mõni päikesekiir. Isegi kui vaated on erinevad, on meid siiski vähe ja meie mure on kõigil ühine – see on tori hobuse jätkusuutlik käekäik. Seminari kava oli tihe. Oli seitse teemablokki – alates teadlastest, jätkates kõigi tõuraamatute esindajate vaadete, hobuekspertide, UNESCO esindajate ja pärandihoiu praktiseerijatega. Lõpetuseks toimus küsimuste ja vastuste ring.
Esimesena sai kuulaja ülevaate „Tori hobusest genealoogiliste ja molekulaargeneetiliste andmete põhjal“. Ettekande tegi Eesti Maaülikooli teadlane Erkki Sild. Et hommik algas keerulise teadusliku uurimustöö analüüsiga, valdas saali esialgu kohmetus. Samas tegi see erksaks, sest keel milles räägiti vajas harjumist ja tähelepanu. Kuid mida minutid edasi, seda mõistetavamaks sai jutt ka teaduskaugele kuulajale. Tuleb tõdeda, et teaduslike uuringute läbiviimine annab väga palju infot ja seda on võimalik tõlgendada mitmeti. Oleks vaja uuringuid jätkata.
Edasi läks kuulaja jaoks juba väga tempokalt, sest vaatluse alla tulid järjepanu erinevate tõuraamatute esindajate ettekanded, mis olid väga ülevaatlikud, selgitavad ja informatiivsed. Mis saab vana-tori hobusest, kus on tänaseks isendeid alla kahekümne? Lars Uus lahkas võimalusi teemablokis „Praktilised võimalused aretuses väga piiratud populatsioonis, vana-tori hobuste näitel“. Merit Õunapuu ettekanne „Tori tõu aretuse arengutee“ tõi välja kõik ajaloos toimunud krahhid ja ebaõnnestumised ning suured probleemid, mis on tekkinud näiteks ülearetusest. Kas saab üldse ülearetada, millal see juhtub ja mis on tagajärg, mis edasi, kuidas olukorda tagasi keerata või parandada? Edasi jätkas Eve Haggi „Tori universaalsuuna hobuse ja tema teekonnast tänasesse“. Kuulaja sai ülevaate, millisena nähakse universaalsuuna hobust, kust ta on tulnud ja kus oleks tema koht täna. Kõik teemade käsitlejad ei saanud üle ega ümber Hetmanist, kes muuseumimaja teisel korrusel klaaskapis olleski osales sel ajaloolisel tori hobuse seminaril, kus teema üle oli pead murdmas veidi üle 70 lugupeetud kuulaja.
Kolme tõuraamatu esindajate sõnavõttude järel oli tunda pingelangust. Ei teatud ju ette, kes ja mida täpselt räägib ja kas ollakse kriitilised või lugupidavad üksteise suhtes. Tuleb tunnustavalt öelda, et õhustik oli seminaril hea. Tegelikult ju kogukond tunneb üksteist ja on ka selge, et edasi saab minna ainult paremaks.
Mihkel Kanguri ettekandes läksid vaatluse alt välja kuulsad tõutäkud ja asemele tulid tori hobuste parimate märade perekonnad läbi ajaloo tänapäevani. Oma põhjalikkuses ja süvenenud vaates tehti kuulajale selgeks, mida mära juures silmas pidada ja mida üks või teine edasi annab ning kus me tänases päevas oleme. Näiteks Tori Hobusekasvanduses on täna ainult üks Pääsukese märaperekonna järglane. Märade tähtsust tänapäeva aretuses rõhutas oma kaasettekandes eriliselt ka Andres Kallaste, kes alustas nii: “Ma ei tea, kuhu tori hobune teel on, aga tean, kust ta tuleb – Tori Hobusekasvandusest!”.
Kui kuulaja oli vahepeal teinud suure tiiru ajaloos, olles rännanud rohkem kui sada aastat ajas tagasi, jõuti ringiga kaasaja ühte punkti tagasi: saalis oli tunda ühtsustunnet – me räägime tori hobusest ja meil on kodus nad kõik ju kasvamas.
Kuna Tori Hobusekasvandusest on kõik alguse saanud ja pikkade aastate jooksul on siin toimunud järjepidev aretustöö, siis ootused ei ole muutunud. Jälgitakse väga hoolega, mida kasvandus teeb, kas siin on ikka tori hobuseid ja millised need täpselt on. Seepärast nägime oma missiooni algatada protsess, millega viia tori hobuse aretamine ja ühtlasi tori hobuse väärtustamine laiemale tasapinnale kui üksnes tõuraamatute aretuskavade raamid. Me tegime taotluse kanda tori tõugu kultuurhobuse aretamine Eesti vaimse kultuuripärandi nimistusse. Eesti vaimse kultuuripärandi nõukogu hindas meie koostatud ideekavandi “Tori tõugu kultuurhobuste aretamine” heaks ja andis taotluse esitamiseks rohelise tule. Ees on pikk ettevalmistus nimistu ametliku taotluse koostamiseks ning edasine eesmärk on saada rahvusvahelisse UNESCO kultuuripärandi nimekirja. Tori hobune koos oma tegevuste ja neid valdava kogukonnaga on Eesti kultuuriruumis hinnatud bränd ja seda tuleb tutvustada laiemalt.
Edasi saigi “Kuhu oled teel, tori hobune?” seminari kuulaja ülevaate Eesti Rahvakultuuri Keskuse spetsialistilt Epp Tammelt, mis on ja mida pakub UNESCO. Selle teekonna läbi teinud Aivar Ruukel tutvustas, kuidas jõudis Soomaa haabjas UNESCO-sse. Aivar Ruukel tõdes, et kui nemad võtsid selle teekonna ette, siis oli olukord väga sarnane tori tõus toimuvaga, siin on palju paralleele. Ta tunnistas, et esikohal on kogukonna mure, aga siit on väljapääs ning koos toimetades saadakse kogukonnana tugevamaks kui eales varem.
Tori Hobusekasvandus koos tori hobuste aretajate ja pidajatega üle Eesti on ajalooliselt ühtne kultuuriline kogukond. Tori hobusete fänne ja pidajaid on ka välismaal. Läbi vaimse kultuuripärandi nimistu ja UNESCO saame olema riiklikult väärtustatud, laiemalt nähtavad ja eeskujuks. Selle läbi toetame nii aretajaid kui ka aitame vältida tori tõugu hobuseid väljasuremise ohust. Nimistusse kuulumine ei anna otsest rahalist toetust, kuid hobustega seotud laialdaste tegevuste väärtuse siseriiklik ja seejärel rahvusvaheline tunnustamine just kultuurilise tähtsuse taustal annab lõpptulemusel eelistuse ka rahas väljenduvale väärtusele.
Päeva teemablokkide viimane ettekanne oli „Tori hobuse kultuuriline vaade läbi etnoloogi pilgu“, mille kandis ette Sihtasutuse Eesti Maaelumuuseumid juhatuse liige Merike Lang. Tema viimased sõnad olid: “Vaatamata aretajate unistustele, ei saa aga Maaelumuuseumid olla riiklik keskne Tori hobusekasvandus selle kunagises võimsas ajaloolises mõttes või tõulava, kuigi kvaliteetkarja ja varssasid tahame omada küll. Samuti ei ole meil lootust muutuda hobumajandussektorit tasuta teenindavaks keskuseks. Meie saame teid kõiki aidata vaid töötades koos teiega ühises reas ja võrgustikus üksteist täiendades kogu pärandtegevuse oskuste spektris. Seda ikka tori hobuse parema tuleviku nimel UNESCO kultuuripärandi nimekirja toel. Hea maine aitab nii meid kõiki kui ka Tori alevikku, mis on oma ajaloos siit läbi käinud eri maade hobutõugudega olnud lausa globaalne küla.”
Seminari ettekanded on varsti järelkuulatavad ja peagi leitavad Eesti Maaelumuuseumide kodulehelt. Järgmine kohtumispaik on 01. mai „Täkupäeval“ Tori Hobusekasvanduses, kuhu on end esitlema oodatud kõik Eestis peetavate tõuraamatute sugutäkud. Hoiame ühtset meelt, mille seminaril saavutasime!