Püsinäitused

Loomade tervis ja biotehnoloogiad

Püsinäitust „Loomade tervis ja biotehnoloogiad“ toetas:

Näitus annab ülevaate biotehnoloogiliste meetodite kasutamisest Eestis, mis algas 80 aastat tagasi (1939) esimese kunstlikult viljastatud vasika sünniga. Põhjalikult tutvustatakse ka teisi Eestis omandatud tehnoloogiaid, sh uusimat, aastast 2017 kasutusel olevat OPU ja IVP-tehnoloogiat, kus  elusloomalt võetud munarakk viljastatakse kehaväliselt, kasvatatakse laboris ja blastotsüsti arengujärgus embrüo siiratakse retsipiendile.

Näituse koostamisel aitas kaasa Maaülikooli professor Ülle Jaakma, kes on olnud eestvedajate hulgas kõigi veise embrüotehnoloogiate arendamise juures Eestis, sealhulgas ka  transgeense  ja kloonveise loomine. Seda kõike meie väikese Eesti teadusemekas Tartus.

Väljapaneku keskseks eksponaadiks on koostöös Eesti Maaülikooli teadlastega valminud interaktiivne sein, mis annab  külastajale  tervikliku ülevaate biotehnoloogiliste meetodite arenguloost, olemusest, kasutusvaldkondadest nii veterinaarias kui meditsiinis ning biotehnoloogiate kasutamise ja genoomi muutmisega seonduvatest eetilistest probleemidest.

Külastajal on võimalus tutvuda ka muuseumi kogus leiduvate Eestis veterinaaria õpetamiseks kasutatud ajalooliste õppevahendite, preparaatide ja kasutusel olnud riistastikuga, ning saada ülevaade olulisematest Eestis levinud loomataudidest.

Näituse eesmärgiks on anda ülevaade Eesti veterinaaria minevikust ja kaasajast. Enam kui kahe sajandi vältel on Tartu loomaarstiteadlased tegelnud nii loomahaiguste ravi, haiguspuhangute ära hoidmise ja tõrjega. Ühtlasi on näituse eesmärgiks on meenutada külastajale, et inimeste kohus on tagada loomade heaolu.

 

Linnukasvatus Eestis 

Linnukasvatus on loomakasvatusharu, mis hõlmab kana-, kalkuni-, pardi-, muskuspardi, hane, vuti-, pärlkana- ja jaanalinnukasvatust. Linnukasvatuse eesmärk on lindude aretus, söötmine ning pidamine munade, linnuliha, maksa, sulgede ja udusulgede tootmiseks. Esikohal on kanamunade ja broilerkanaliha tootmine. 

Eestis algas linnukasvatuse teadlikum areng 19. sajandi lõpul ning hoogustus 20. sajandi alguses. Viimase viiekümne aasta jooksul on linnukasvatus arenenud põllumajanduse tagasihoidlikust kõrvalharust kitsalt spetsialiseeritud põllumajandusharuks. 

Ekspositsioonis antakse ülevaade: 

  • kodulindude looduslikest eellastest; 
  • Eesti linnukasvatuse arengust 1919-2012; 
  • eesti vuti aretusest; 
  • munast ja tema teekonnast kana kehas; 
  • erinevate lindude munadest, munade märgistamisest ning olulisusest toidulaual; 
  • munade kunstlikust hautamisest ehk inkubeerimisest; 
  • kanatibu arengust munas 20 päeva jooksul; 
  • tänapäeva intensiivsest linnukasvatusest; 
  • erinevat tüüpi kanade tõugudest ja krossidest (kross – omavahel sobivateks aretatud spetsiaalliinide ristamisel saadud tarbelindude kogum). 

Külastajal avaneb ka endal võimalus astuda sisse inimmõõtmetele ümber arvutatud suurusega kanapuuri ja tunnetada puuris olemist. 

Põllumajanduse ja maaelu areng Eestis läbi sajandite

Eesti maaharimise arengut kajastav väljapanek hoone allkorrusel keskendub maale kui loodusressursile, tootmisvahenditele ja kinnisvarale ning maa omanikele ja -harijatele, nende suhetele maaga ja üksteisega, eluolule ja väärtustele. Teisel korrusel käsitletakse loomakasvatuse ajalugu. Ekspositsioon annab ülevaate veise-, lamba-, sea- ja hobusekasvatuse arengust. Tutvuda saab tuntud põllumajandusteadlaste ja põllumajandushariduse ajalooga.

Mesindus Eestis

Eestis tegeldi mesindusega üle 3000 aasta tagasi. Mesi oli ainuke inimestele kättesaadav magus aine. Otsiti puuõõntes elavaid mesilasperesid ja võeti neilt kogu meesaak. Pikkamööda arenes meejahist välja metsamesindus. Mesilasperesid peeti kasvavate puude õõnsustes – tarupuudes.

Tänapäeval on Eestis ligi 300 kutselist ja poolkutselist mesinikku ning keskmiselt toodetakse 600 tonni mett aastas.

Näitus annab ülevaate mesinduse ajaloost Eestis ning mesiniku töövahenditest ning mesilaste elust tarus.

Rukkiküün

Püsiekspositsioon Rukkiküün avati rukkimaarjapäeval 15. augustil 2015 Ülenurme ajaloolise mõisakompleksi 1914. aastal ehitatud heinaküünis. Näitus kajastab olulist maaelu valdkonda, mis hõlmab talirukki viljelemise kulgu Eestimaal ligi tuhande aasta jooksul ja rukkikasvatusega seotud tegevusi.

Ekspositsiooni eesmärk on väärtustada ning tutvustada Eesti rahvusvilja ja pärandkultuuri sümboli talirukki ajaloolist väärtust, kasvatamist ning kasutusvõimalusi tänapäeval kaasaegsel tasemel. Samuti väärtustada meie rahvustoidu rukkileiva pikaajalisi traditsioone ning tõsta esile rukkileiva olulisus meie toidulaual. Rukkiküün on Eesti Rukkitee üks oluline tugipunkt ja vabariigis arenev rukkikeskus, mis saavutab järgmisel aastal rahvusvahelise mõõtme koostööpartneritega Venemaalt, Valgevenest, Lätist, Saksamaalt, Poolast jm. Ekspositsiooni avamisega tähistati Eesti Rukki Aastat 2015, ‘Sangaste' rukki aretaja Friedrich von Bergi ("rukkikrahvi") 170. sünniaastapäeva ning käesoleva ajani tootmises oleva maailma vanima kultuurrukkisordi ‘Sangaste' 140. sünnipäeva.

Näitus annab ülevaate talirukki kasvatamise, koristamise, rehepeksu, tuulamise, jahu saamise kohta, tutvustab erinevaid töövahendeid. Külastajal avaneb võimalus käed külge panna rehepeksu- ja jahvatustöödele (rukki rabamine rabamispingil, vilja varda ja koodiga peksmine, terade tuulamine sari või tuulamismasinaga, rukkiterade peenendamine jahvekividega või uhmris, käsikiviga jahvatamine). Lisaks saab oma oskused proovile panna laual asuvates puunõudes olevate erinevate viljaterade (oder, kaer, nisu, rukis) äratundmisel.

Infostendilt leiab külastaja lisateavet rukkikasvatuse ajaloo ning Eestis aretatud rukkisortide kohta eesti, vene ja inglise keeles.

Avatud fondi näitus

2017. aasta maikuust on avatud muuseumi fonde tutvustav foninäitus „Avasta ja imesta".

Eesti Põllumajandusmuuseumi avahoidla eesmärk on anda ülevaade maaelanike argielu muutumisest 19. sajandi algusest 21. sajandi alguseni. Keskseks eksponaadiks on valguslaud eestlaste ja baltisakslaste toidulaua muutumisest nimetatud sajandeil. Audiovisuaalsed materjalid annavad aimu ka sellest, kuidas mõjutasid maarahva eluolu poliitilised sündmused ja agrotehnilised uuendused. Püütud on jõuda üksikisiku tasandile, mis jääb ajalooraamatutes sageli varju. Ajastute edasiandmisel kasutatakse animatsioone poliitilistest sündmustest. Tööprotsesse annavad edasi videod.

Näitus jaguneb elamu- ja õuealaks, tulevikus lisanduvad fondinäituse teises ja kolmandas etapis ait (avahoidla) ja veterinaarkliinik (loomaarstiteaduse õppevahendid ja esemed). Elamualas saab vaadata väljapanekuid ja fotosid maarahva elu kohta eri ajastutel ning käsitööprotsesse erinevate materjalidega (puidu-, naha- ja tekstiilitööd). Eksponeeritakse ka põllumajandusteaduse ja -haridusega seotud esemeid maarahva edasipüüdlikkuse kajastajatena. Eraldi ala on tänapäeva põllumeestest.

Ekspositsiooni eri osi ilmestavad kahe kunstniku, Kaarel Kütase ja Rao Heidmetsa installatsioonid nüüdisaegse maaelu kohta, mida eksponeeriti Eesti Kunstnike Liidu ja Maalehe ühisnäitusel „Elust maal". Interaktiivsed installatsioonid aitavad mõista maaelus toimuvaid protsesse kunstnike uudsete tõlgenduste abil, mis annavad tõuke mõelda tänase maaelu üle, kuid mitte ainult.

Näituse juurde on koostatud uued muuseumiprogrammid üldhariduskoolidele.

traktor

Näituseväljak

Eksponeeritud on suuremõõtmeline põllumajandustehnika, sealhulgas nõukogude-aegsed traktorid ja ekskavaatorid ning mitmesugused adrad. Näituseväljakul asub ka Saaremaa pukktuulik.

Pukk-tuulik Pilt kaustas.
Kahekorruselise tuuleveski ehitasid 1936. aastal Saaremaal Posti talus Aleksander Kommel ja  Andrei Saksakulm. Muuseumi toodud 1985.a

Muuseumi siseõuelt leiab  kartulipanemismasinaid, järelveetava diiselmootori ja muud põnevat tehnikat.

Põllumajandustehnika fondinäitus ja naised põllumajanduse mehhaniseerimisel

Eksponeeritakse aurukatlaid, mis on enamasti pärit Esimese maailmasõja eelsest ajast ja traktoreid maailmasõdade-vahelisest perioodist. Eraldi näituseosa käsitleb naiste rolli põllumajanduse mehhaniseerimisel.

Lina meie igapäevaelus 

Eestis on lina kasvatatud üle 3000 aasta. Algul oli lina kohaliku tähtsusega põllukultuur. Turuväärtuse eksportkaubana omandas lina põhiliselt 16.-18. sajandil, kuigi juba 1377. aastal veeti Pärnu sadamast välja linakiudu ja -seemet. Väärtusliku linakiu saamist soodustas Baltimaade jahe ja niiske kliima. Linakasvatus laienes Eestis eriti 19. sajandi teisel  poolel, mil kasvupind ulatus ca 60 000 hektarini. Rohkesti külvati lina Viljandimaal, Pärnumaa kagu- ja Võrumaa lõunaosas ning Räpina ja Vigala ümbruses, palju vähem aga Põhja-Eestis. Tulus linakasvatus kiirendas  eriti Lõuna-Eestis talude päriseks ostmist eestlaste poolt.  Venemaa suurim linavabrik rajati 1851. aastal Narvas. 

Linakasvatus Eestis on kulgenud tõusude ja mõõnadega. Pärast 2000. aastat kasvatatakse Eestis ainult õlilina, millele on kasvav turunõudlus.  Tänapäeval on erinevad linatooted kasulikud ehituses, toiduainena, loomasöödana, meditsiinis, kosmeetikas ja mujalgi. 

Püsiekspositsiooni  "Lina meie igapäevaelus" põhiosad: 

  • kiu- ja õlilina taimede areng, omadused ja linavarre ehitus 
  • lina kasvatamise, töötlemise ja kasutamise ajalugu Eestis 
  • Linatoodete kasutus tänapäeval: 
  1. linakiud, -takk ja -luud ehitusmaterjalina 
  2. linaõli ja -värv viimistlusvahendina 
  3. linaseemnejahu ja -õli toiduainena ja loodusliku ravimina 
  4. linaseemnekook loomasöödana tervisepiima, -koore, -juustu ja munade tootmiseks. 
  5. linauuringud Mooste Katsejaamas 

Ajutised näitused

Kõik õigused kaitstud © SA Eesti Maaelumuuseumid