Indriku meenutused: Kodukahas Viljandimaal meil sööklaid ei olnud kuni nõukaaja lõpuni välja. Seal ei olnud see levinud. Jõesuust (Emajõe väljavoolu kohast) Viljandi servani on 35 km, seal oli Nõukaaja lõpus 5 suurt majandit, aga söögikoht oli vaid Gagarini Näidissovhoostehnikumil, sest seal ju õpilased. Kaupluste võrk oli aga korralik. Kusjuures Leies

2026. aastal on Carl Robert Jakobsoni 185. sünniaastapäev. Sel puhul on Kurgjal, Jakobsoni Talumuuseumis, ühe-eseme näitused, mis vahetuvad iga kolme nädala tagant ja kuhu oleme kogudest välja otsinud põnevad Jakobsoni või temaga seotud esemed.  Siinkohal tutvumiseks peenrahakott, mis käis ka Eesti mängul ja pani mängijad kukalt kratsima, et millega siis

MUHK / Eesti Põllumajandusmuuseumis on avatud üks tore ja veidi tragikoomiline toidunäitus „Kust tuli kaste ja kuhu kadus liha?!”, mis viib külastaja nõukogudeaegse sööklakultuuri, koduköökide ja kollektiivsete maitseharjumuste maailma. See näitus on kõigile, kes mäletavad kalapäeva, sööklakastet ja seda kummalist tunnet, et toit oli korraga nii igapäevane kui ka defitsiitne.

Tori hobuse loos on üks nimi, millest ei saa mööda vaadata. See nimi on Hetman. Kui rääkida Eestis aretatud tori hobuse kujunemisest, siis ei ole Hetman lihtsalt üks ajalooline täkk paljude teiste seas. Teda peetakse tori hobusetõu esiisaks – hobuseks, kelle mõju ulatus kaugele üle tema enda eluea ja kelle

170 aastat Tori Hobusekasvandust Selle aja jooksul on kasvandust ostetud ja müüdud, reorganiseeritud, avatud ja suletud.  Viimase 75 aasta jooksul on tema juurde liidetud sugutäkkude tall ja kunstliku seemenduse jaam, Tallinna Hipodroom. Ta on kui leplik ja rikas pruut, keda käest kätte antud. Eriti hoogsad ümberkorraldused on tehtud alates 1960-ndatest

Mis jäi ütlemata mehe kõrval, kellest sai rahvuskangelane? 2026. aasta augustis avab Kurgja taluõu ukse loole, mida harva kuulda saab. Teater Varius toob C.R. Jakobsoni Talumuuseumis lavale suvelavastuse "Elagem elavamalt!" Seekord on jutujärg Julie Jakobsonil, Carl Roberti abikaasal. Ta räägib elust suure mehe kõrval: vaidlustest, unistustest, vaikustest ja kõigest sellest,

Hobune on paljudele tuttav loom. Me tunneme ta ära laka, saba, kapjade ja hirnumise järgi. Aga kui hakata lähemalt uurima, selgub kiiresti, et hobuse juures on palju sellist, mida me igapäevaselt tähele ei pane. Miks on hobuse sabakarvad nii tugevad? Kuidas ta saab püsti uinuda? Mida näitab saba asend? Ja

Laupäeval, 16. mail tähistavad Eesti Maaelumuuseumide kolm tegevuskohta (MUHK / Eesti Põllumajandusmuuseum, Tori Hobusekasvandus, C.R. Jakobsoni Talumuuseum) muuseumiööd programmiga, mis toob esile maaelu helid: taluloomade hääled, vanatehnika müra, linnulaulu, hobusekasvanduse elu ja õhtuse looduse vaikse kontserdi. Tänavune muuseumiöö kannab pealkirja „Öös on hääli“. Eesti Maaelumuuseumides saab seda kogeda kolmel eri

Mees, kes kujundas tori hobuse saatust - Mihkel Ilmjärv (1891-1951) Mihkel Ilmjärv ei plaaninud nooruses saada hobusemeheks. Külakooliõpetaja poeg Võisiku vallast omandas 1913. aastal Riia vaimulikus seminaris köster-kooliõpetaja kutse. Tundus, et elu viib teda kiriku ja klassiruumi suunas. Kuid midagi tõmbas teda edasi. Paar aastat hiljem istus ta juba Tartu

SA Eesti Maaelumuuseumid (MUHK/Eesti Põllumajandusmuuseum, C.R. Jakobsoni Talumuuseum, Tori hobusekasvandus) ühinevad Eesti Kunstimuuseumi „Õpilased tagasi muuseumisse!” kampaaniaga ning kutsume ka teisi kultuuri- ja haridusasutusi kampaaniaga liituma! Kampaania tõukub vajadusest leida süsteemne lahendus õppekäikude korraldamise ja rahastamisega seotud segadusele, mille on põhjustanud Haridus- ja Teadusministeeriumi juhendmaterjal „Annetamine ja rahastamispraktikad üldhariduskoolides.” Seetõttu kutsub „Õpilased tagasi