10. augustil pidasime MUHKis rukkilõikuse talgupäeva. Muuseumiaias kasvav „Sangaste“ rukis oli valmis ja töö tuli ära teha enne, kui vihm peale jõuab. Nii otsisime sirbid ja vikatid välja, lõikasime rukki maha (ainult sirpidega, sest usinaid töökäsi oli nii palju, et vikatitega polnudki vaja rukki kallale minna), sidusime vihud ning panime päeva teises pooles tööle ka Deeringu traktori ja rehepeksumasina.
Kõlab nagu üsna tavaline muuseumipäev? Meie jaoks küll...... iga aasta augustis.
„Sangaste“ ise on tähelepanuväärne rukis. Sort sai eelmisel aastal 150-aastaseks ja selle aretaja krahv Friedrich Georg Magnus Berg 180-aastaseks. Tegemist on vanima tänaseni kasvatatava rukkisordiga maailmas ning omal ajal pälvis „Sangaste“ Pariisi maailmanäitusel Grand Prix’ suure kuldmedali.
MUHKis kasvatame seda rukist igal aastal päris praktilisel põhjusel. Tahame, et rukki teekond põllult lauale oleks nähtav ja käega katsutav. Tänapäeval teeb kombain ühe sõiduga ära suure osa tööst, mis varem tähendas mitut eraldi töömahukat etappi. Sirp lõikas vilja maha, vihud tuli kokku siduda, vili kuivatada ja alles siis sai hakata teri kõrtest kätte saama.
Kui seda ise proovida või vähemalt protsessist ülevaadet omada, muutuvad nii rukis, põlluharimine kui toit meie laual tähendusrikkamaks.
Talgupäeval lõikasime rukist esiisade kombel sirbiga. Mõni oli seda varem teinud, mõni hoidis sirpi käes esimest korda. Ka kontoriinimesed olid elevil ning said töövõtted päris hästi selgeks. Juba mõned sirbilõikega ja kokkuseotud vihuga tekib tunne, et töö läheb päris hästi. Siis vaatad ülejäänud põldu ja saad aru, miks vanasti oli talgutele rahvast vaja. Muuseumi rukkipõld sai kokkutulnud talguliste abiga üsna kiiresti maha lõigatud ja rukis vihkudesse seotud.
Rukkilõikusel olid kaasa löömas ka Eesti Rukki Seltsi liikmed Ruth Metsallik ja Ellen Pärn, kes jagasid vanarahvatarkusi ning näitasid õigeid töövõtteid.
Kui vihud kokku said, jõudis järg rehepeksuni. Väärikas Deering traktor pandi käima ja selle jõul hakkas tööle rehepeksumasin. Muuseumil on Eesti suurim rehepeksumasinate kogu ning just sellisel hetkel saab aru, miks neid masinaid tasub alles hoida.
Seisev masin näitab, milline rehepeksumasin välja näeb. Töötav masin näitab, mida see inimese eest ära tegi.
„Sangaste“ rukist kasutame hiljem ka muuseumitundides. Lapsed saavad proovida ropsipinki ja vilja koodiga peksmist, et terad viljapeadest kätte saada. Kui lapsed ise on käe külge pannud, siis on palju lihtsam mõista, et leib ei tule poest, vaid selleks on paljud vaeva näinud.
Siin ongi põhjus, miks me 2026. aastal ikka veel sirbi, vikati ja rehepeksumasina välja toome.
Sest tänapäeval näeme enamasti tulemust. Leib on poes, jahu pakis ja teravili liigub põllult edasi masinate abil nii kiiresti, et suur osa sellest teekonnast jääb meie jaoks nähtamatuks. Kui võtame selle protsessi korraks tükkideks lahti, muutub palju selgemaks, kui palju tööd, teadmisi ja tehnoloogiat ühe tavalise leivapätsi taga tegelikult on.
Ja võib-olla vaatab inimene pärast seda oma leivaviilu natuke teise pilguga. Kas nüüd just härdalt ja pidulikult, aga teadlikumalt: keegi pidi selle vilja kasvatama, keegi pidi õigel ajal koristama ja terve rida nutikaid lahendusi on aastasadade jooksul teinud selle töö inimese jaoks järjest lihtsamaks.
Ka kuupäev sattus vanade tavadega päris hästi kokku. 10. august on rahvakalendris lauritsapäev ning selleks ajaks taheti rukis juba lõigatud saada. Mõni päev hiljem, rukkimaarjapäeva paiku, hakkasid mõtted liikuma juba järgmise külvi poole.
Meie 10. augusti rukkilõikust ja rehepeksu käis jäädvustamas ka ERR-i „Aktuaalse kaamera“ uudistetoimetus.