Ausalt öeldes ei ole ma vist kohanud inimest, kes rõõmustaks sääsehammustuse üle. Mulle ka ei meeldi ennast kratsida või sääsepininat kõrva ääres kuulata.
Suvel tahaks vahel lihtsalt õhtul terrassil istuda või järve ääres päikeseloojangut vaadata. Aga siis tuleb see tuttav pinin. Esimene sääsk, teine ja siis juba terve parv. Mõni minut hiljem vehin kätega nagu tuuleveski ja poole tunni pärast on „tere tulemast, sügelevad punnid“. Ja siis käib peast läbi mõte, mida ilmselt kõik oleme vähemalt korra mõelnud.
Milleks neid sääski üldse vaja on?
Kui keegi oleks mulle veel mõni aeg tagasi öelnud, et ma hakkan vabatahtlikult sääskede kohta lugema, oleksin ilmselt naernud. Mis seal ikka teada on? Nad imevad verd, ajavad närvi ja rikuvad suveõhtuid. Tundus, et kõik oluline ongi justkui teada ning rohkem polegi vaja.
Ometi jäi see küsimus kuidagi kummitama. Mitte sellepärast, et oleksin lootnud sääskedest lõpuks midagi südamlikku avastada või neid armastama hakata. Tahtsin lihtsalt aru saada, kas selle tüütu putuka taga on veel midagi, mida ma seni pole märganud. Vahel juhtub ju nii, et kõige tavalisemad asjad meie ümber ongi need, mille kohta me tegelikult kõige vähem teame.
Kui ma lõpuks asja uurima hakkasin, selgus üsna kiiresti, et kogu mu enesekindel arvamus sääskedest põhines tegelikult üllatavalt vähesel teadmisel. Olin aastaid täiesti veendunud, et tean täpselt, mis tegelasega on tegemist, kuigi tegelikult polnud ma tema kohta peaaegu midagi uurinud. Juba esimesed loetud read näitasid, kui pealiskaudne see teadmine oli. Ma ei olnud näiteks kunagi mõelnud sellele, et maailmas elab ligi 3500 sääseliiki ja ainult väike osa neist hammustab inimest.
Veel vähem teadsin ma seda, et verd imevad üksnes emasääsed ning sedagi mitte sellepärast, et veri neile maitseks, vaid sellepärast, et ilma selles leiduvate valkudeta ei arene munad. Isased elavad täiesti rahulikult õienektarist ega tunne minu vastu vähimatki huvi.
Need olid kahtlemata huvitavad faktid, kuid ma ei saa öelda, et need oleksid midagi minus muutnud. Need rahuldasid lihtsalt uudishimu. Ma teadsin nüüd sääskedest rohkem kui enne, aga ausalt öeldes ei meeldinud nad mulle sellest hoolimata karvavõrdki enam. Tundus, et olin lihtsalt oma teadmiste pagasit täiendanud, kuni sattusin lugema putukateadlase Urmas Tartese mõtet, mis muutis kogu küsimuse äkitselt hoopis teistsuguseks.
Ta kirjutas, et loodus ei käi nii, nagu meie tahaksime. Meie võimalus on loodust tundma õppida ja selle järgi iseenda käitumist kohandada.
Lugesin selle lause esimest korda lihtsalt läbi. Teisel korral jäin juba mõtlema. Kolmandal korral sain aru, et kogu selle aja olin ma küsinud ainult ühte küsimust – mida see sääsk minuga teeb? Ta hammustab. Ta ajab sügelema ja käib närvidele. Kogu lugu keerles minu ümber.
Aga ma ei olnud kordagi küsinud, millist elu elab sääsk ise.
See võib tunduda tühine erinevus, aga minu jaoks ei olnud. Esimest korda tekkis tunne, et olen terve elu olnud kellegi peale pahane, teadmata tema loost peaaegu mitte midagi. Sääsk ei ärka hommikul üles mõttega, et kelle suveõhtu saaks täna ära rikkuda. Ta lihtsalt teeb seda, mida loodus on temalt miljoneid aastaid oodanud – püüab tagada, et tema liik kestaks edasi.
Just siis meenus mulle veel üks Tartese mõte, mis tundus esialgu peaaegu provotseeriv. Ta küsis, kas meil on väga kahju sellest paarist mikroliitrist verest, mille sääsk endaga kaasa viib.
Esimese hooga tahtsin muidugi mõelda, et ikka on kahju. Siis aga sain aru, et tegelikult ei olnud mul kahju sellest paarist mikroliitrist verest. Aga mis mul siis nende sääskede vastu on? Hea küll…. see pinin. Ja need sügelevad punnid. Aga siis tabasin end hoopis järgmise küsimuse juures. Mis sellest sääse poolt imetud verest edasi saab?
Ja siis sain aru, et see kõik on osa suuremast süsteemist. Veri aitab sääseemal muneda. Sääsevastsed on toiduks kaladele, kalu söövad linnud ning nii liigub seesama energia ühest elusolendist järgmisse. Võib-olla jõuab tilluke osa sellest lõpuks isegi suitsupääsukeseni, meie rahvuslinnuni.
Mulle meeldib mõelda, et just siin juhtus minu jaoks selle loo kõige olulisem pööre. Mitte sellepärast, et ma oleksin äkitselt hakanud sääski vajalikuks või armsaks pidama, vaid sellepärast, et mõistsin, kui lihtne on vaadata loodust ainult iseenda vaatenurgast. Seni olin küsinud, mida sääsk minult võtab. Ma ei olnud kordagi mõelnud, milles ta ise osaleb.
Kas see tähendab nüüd, et ilma sääskedeta kukuks kogu maailm kokku? Tegelikult mitte. Teadlased ütlevad üsna ettevaatlikult, et mõnes ökosüsteemis on sääskedel väga oluline roll, teistes võtaksid nende ülesanded suure tõenäosusega üle teised liigid. Küsimus ei olegi selles, et üksainus putukas hoiaks kogu loodust püsti. Küsimus on hoopis selles, et loodus toimib lugematute omavahel seotud niitidena ning enamasti märkame neid alles siis, kui keegi juhib meie tähelepanu sellele, kui nähtamatud, aga olulised need tegelikult on.
Kui ma selle loo peale nüüd tagasi vaatan, siis kõige üllatavam ei olegi see, mida ma sääskede kohta teada sain. Palju huvitavam on hoopis see, mida ma enda juures märkasin.
Ma avastasin, et ma ei tapa enam automaatselt neid, kes mu ümber lendavad. Sääskede puhul püüan neid pigem eemale peletada või neist eemale hoida.
See ei olnud teadlik otsus ega lubadus. Ma ei öelnud endale ühel hommikul, et nüüd hakkan teisiti käituma. Lihtsalt ühel hetkel märkasin, et käsi ei liigu enam nii kiiresti kui varem. Ma olin hakanud juurdlema, kas see sääsk tiirutab mingi kindla sooviga minu ümber või jäin ma lihtsalt tema trajektoorile ette. Ja siis tabasin end veel ühe kummalise mõtte juures. Kogu selle loo jooksul olin ma lakanud mõtlemast endast kui sääse ohvrist. Ma olin hakanud ennast nägema hoopis ühe osana palju suuremast süsteemist, kus ka minul on oma koht.
Olen märganud sedagi, et kui mõni laps ütleb putuka kohta: „Issand, kui vastik!", siis ei kiirusta ma enam nõustuma. Pigem tekib tahtmine uurida koos temaga, mis putukas see on ja miks ta üldse olemas on. Mitte sellepärast, et kõik putukad oleksid ilusad või meeldivad, vaid sellepärast, et uudishimu tundub mulle palju põnevam kui automaatne vastikus.
Kõige rohkem on aga muutunud üks küsimus, mida ma endalt looduses küsin. Varem mõtlesin üsna sageli, mis kasu sellest mulle on. Nüüd taban end üha sagedamini küsimas hoopis, milline roll sellel olendil siin on. See võib tunduda väike erinevus, aga minu jaoks on see muutnud viisi, kuidas ma loodust märkan.
Ma ei armasta sääski ka pärast selle loo kirjutamist. Tõenäoliselt ei hakka armastama ka homme.
Aga ma olen neile tänulik ühe ootamatu asja eest. Nad panid mind märkama, kui kiiresti me kipume andma hinnanguid kõigele, mida me päriselt ei tunne.
Ja võib-olla ei olnudki selle loo kõige olulisem küsimus lõpuks see, milleks on sääske vaja.
Võib-olla oli palju huvitavam küsimus hoopis see, milleks oli mul seda sääske vaja.
Sest kui üks väike tüütu putukas suutis panna mind märkama midagi omaenda mõtlemise ja käitumise kohta, siis oli tema roll minu elus ilmselt palju suurem, kui ma esimesel suveõhtul, sääski kätega eemale peletades, oleksin osanud arvata.
17. septembril avatavas MUHKi ehk Maaelu Uudishimukeskuse uues näitusekeskkonnas ja näitusel „Milleks mulle muld?!“ saab minna lähemale maailmale, mis asub iga päev meie jalge all ja meie ümber. Seal kohtab ka putukaid ning paljusid teisi tegelasi, kelles sõltub rohkem, kui arvata oskame.
Autor: Uudi S. Himu