Neljapäev oli kalapäev,..... aga millest see tuli?
Kas mäletad või oled kuulnud, kuidas neljapäeva hommikuti visati nalja või räägiti tõsimeeli, et noh, täna jälle kalapäev? Oh neid kõhklusi söökla ukse taga neljapäeviti, eriti nende inimeste poolt, kes kala sugugi ei armastanud.
Suured kalasõbrad võisid seda päeva ehk isegi oodata. Lihasõbrad vaatasid kalendrit ilmselt veidi murelikuma pilguga. Aga tõenäoliselt ei küsinud väga keegi, miks neljapäevadest said kalapäevad? Neljapäev lihtsalt oli kalapäev, nii oli alati olnud ja pidigi olema.
Tegelikult oli ikka konkreetne põhjus, miks neljapäevast kalapäev sai. Kohe saad teada…
Proloog: 1932, kollektiviseerimine ja kadunud sead
Kõik sai alguse 1932. aastal, kui rahvakomissar Anastas Mikojan hakkas muretsema lihanappuse pärast. Kollektiviseerimine ja agressiivsed toidumaksud talupoegadele olid viinud seakasvatuse kriisini, vähendanud loomade arvu ja lõpuks põhjustanud massilise näljahäda.
Rahvakomissariaadi korraldusega kehtestati ühiskondliku toitlustamise ettevõtetele kalapäev. Seda ei põhjendatud loomulikult liha puudusega, vaid nõukogude stiilis kuulutati, et eesmärk on tarbijate toidulaua mitmekesistamine.
Esimene kalapäeva eksperiment kestis mõned aastad ja siis hääbus. Aga idee jäi.
Teine katse: 1976 ja küsimus, miks just neljapäev
1960.aastatel otsustas NSV Liit vallutada avamered ja sai üheks juhtivaks ookeanikalanduse riigiks. Sealt püütud kala jõudis tarbijani ainult külmutatult ning keegi ei teadnud eriti, kuidas seda valmistada. Pärast järjekordset lihanappust 1976. aastal otsustas Kommunistliku Partei Keskkomitee kehtestada kindla kalapäeva ja see pidi olema neljapäev.
Aga miks just neljapäev? Sellele töötas kallal terve meeskond: arstid, psühholoogid, sotsioloogid. Esmaspäev välistati, sest nädalavahetustel käidi sageli perekondlikel koosviibimistel, kus laual oli maitsev kodune toit, nii et inimesed ei oleks kohe järgmisel päeval kala kuigi hästi vastu võtnud. Teisipäeval ja kolmapäeval käis ettevõtetes intensiivne töö ning töölisi toideti lihatoitudega, et neil jätkuks energiat. Reede on enne nädalavahetust viimane päev, mil poleks kalatoite ilmselt ka kuigi hea meelega vastu võetud. Seega jäi järele neljapäev kui kõige vähem vastuseisu tekitav variant.
On ka teine versioon: neljapäev valiti usuvastase žestina. Õigeusklikud paastusid traditsiooniliselt kolmapäeviti ja reedeti ehk siis sõid neil päevadel kala. Neljapäevaga nihutati lihatoidu paastu veel ühe päeva võrra, nii et justkui kolm päeva järjest söödaks kala. Nõukogude võim kasutas kõiki võimalusi viia ellu oma agendat ja suurendada kontrolli rahva üle.
Mida see päriselus tähendas
Neljapäeviti müüdi kõigis sööklates ainult kalaroogi. Sel päeval polnud menüüs ühtegi liha. Nõukogude kodanikud sõid praetud turska või hakitud tursa kotlette.
Eestis lisandus sellele veel üks kiht. Lihanappus oli siin süsteemne. 1970. aastal andis Eesti NSV üleliidulisse fondi 29 000 tonni liha. Vastu sai 1400 tonni. Kaheksateist aastat hiljem viidi välja juba üle 64 000 tonni. Vastu saadi 200 tonni. Iga viies siga ja iga kolmas liiter piima läks Eestist välja.
Sellepärast oli sööklakaste lahja ja neljapäev kalapäev.
Kas tõesti nii oligi?
Jah, see oligi täpselt nii!
Kalapäeva ei juurutatud selleks, et inimesed mitmekesisemalt ja tervislikumalt toituksid. Ei olnud see ka kalurite eduka lobbytöö tulemus. See oli nõukogude võimu lahendus probleemile, mida ametlikult ei tunnistatud: liha oli puudu.
Ja ometi mäletatakse neljapäeva kui kalapäeva siiani. Mõnel perel on siiani kombeks neljapäeviti kala süüa. Justkui traditsiooni jätkuna, mille kohta ei teatagi enam, kust see tuleb.
See on nõukaaja paradoks ilusas pakendis: süsteem, mis suruti peale puudusest, mis muutus harjumuseks ja millest kasvas komme.
Nõukaaja toidulugusid sööklatest, normidest, puudusest ja leidlikkusest saab lähemalt uurida näitusel „Kust tuli kaste ja kuhu kadus liha?!" MUHK / Eesti Põllumajandusmuuseumis Ülenurmel. Näitus on avatud kuni 31. detsembrini 2027.
Sama hoone alumisel korrusel on uudistamiseks kuni 14. veebruarini 2027 imeliselt detailsete mudelitega miniatuuride näitus "Vaata, ma kahandasin kolhoosi!". Uudistamist, avastamist, üllatumist ja meenutamist jagub kõigile.
Kasutatud materjalid, kus teemat pikemalt ja põhjalikumalt lahatud: