Indriku meenutused:

Kodukahas Viljandimaal meil sööklaid ei olnud kuni nõukaaja lõpuni välja. Seal ei olnud see levinud. Jõesuust (Emajõe väljavoolu kohast) Viljandi servani on 35 km, seal oli Nõukaaja lõpus 5 suurt majandit, aga söögikoht oli vaid Gagarini Näidissovhoostehnikumil, sest seal ju õpilased. Kaupluste võrk oli aga korralik. Kusjuures Leies oli suur asula, lüpsilehmi oli ju vaja talitada, neid oli seal 1 300 pead, pluss töökoda jne. Kõik sõid kodus. Hetkel ei ole seal aga poodigi, leiba saab tellida bensiinitanklasse. Kool kaotati ka üleeelmisel aastal ära. 

Rajoonikeskuses Viljandis kui käisime, siis oli põhiline Tartu tänava ja Lossi tänava ristis Piimasaalis käik, kus sai rosinakukleid ja keefiri kõrvale võetud. Muidugi oli seal saada vees leotaud sardelle hapukapsaga. (Muuseas Venemaal Lugas käies sain sama tuttavat vees ligunenud sardelli tulihapudkapsastega 2007.a.) 

Kõige peenem koht oli selle vastas restoran Viljandi. (Viljandi südalinnas EVE majas tegutses restoran Viljandi, mis oli keset sügavat ja üldiselt halliks peetud nõukogude aega omamoodi poolsalajane oaas, kus olid säilinud vanad head eestiaegsed kombed. Lauad olid selles restoranis kaetud valge linaga ja kelnerid kandsid musta ülikonda. Kõlas elav muusika. Toitudest, mida seal pakuti, kõneldi isegi pealinnas. Sakala 23. detsember 2021). Minu mäletamist mööda olid ka toolid kaetud valge riidega. (Peab ütlema, et valmistavad siiani head toitu ja on esinduslik.) 

Tartu tänava II korrusel oli veel söökla „Edu“, seal oli toit keskpärane töölissööklale omane.  

Veel oli Lossi tänaval kohvik Viljandi. Toit kohvikule omane, parem kui „Edus“. (Lõpetasin seal käimise mitu aastat tagasi, sest toit hakkas meenutama töölissöökla oma, arengut ei olnud. Seal on siiani alles suur maal Viljandi rippsillast).  

Kurikuulus oli Kirsimäe kohvik. Pigem kõrts, sest tegutses õhtuti pikalt ja oli joogikohaks paljudele. 

Kuigi elasin keskkooli ajal kolm aastat kooliajal Viljandis, ma suuremat söögikohtades ei käinud, sõin üürikorterites. Mul oli hea perenaine, kes tegi ka õhtul süüa mulle.  

Tartus üliõpilasena oli 1975-1980.a. põhiliselt 4 restorani:  

„Volga“ Küütri tänaval. Sinna jätsid epakad vahel kogu stipi, ja oligi nende põhikoht. Epakad käisid ka „Kasekeses“ Tähe tänaval, kus laulis Jörpa  (Üllar Jörberg).  Käidi ka „Kaunases“ Emajõe ääres ( hilisem Altlantis). „Tarvas“ oli peenem koht ja seal oli epakaid vähem. Restoran Tarvas avati samal 1966. aastal kui kaubamajagi ja oli tollase Tartu mõistes ülimalt šikk koht. Restoran vajas kelnereid, aga et sõjajärgses linnas leidus selliseid ametimehi täpselt üks, kellel juba oli töökoht Volga restoranis, siis korraldati kelnerite juurdehankimiseks koolitus. /---/

Kaubamaja töötajad sattusid Tarvasse tihti, sest seal tähistati alatasa igasuguseid majasiseseid üritusi. Õhtuti oli populaarsesse asutusse muidugi väga raske sisse pääseda ja uksel vaheldusid järjekindlalt sildid „Reserveeritud!“ ja „Kohti pole!“. Mõistlik oli endale päeval laud broneerida või siis tuli kasutada tutvuste abi; üks kindlamaid sisenemise viise oli uksehoidjale viie rubla andmine, kuid tihti ei aidanud isegi see. Kuulsa Elmar Kitse pannoo alla, mis oli ainus ese, mis terves vana kaubamaja kvartalis pidi pärast lammutamist säilima, visati nii hullusti viina, et silme ees läks mustaks. Alguses telliti marineeritud seeni ja viina, seejärel hapukurke ja viina ning sel ajal, kui madalam töörahvas lõpetas õhtu lihtsalt viinaga, trimpas juhtkond kohvi ja konjakit. Oksendamas käidi maja taga autoparklas.

Restoranide külastamise kord oli nõukogude ajal karm.

Mihkel Lellep mäletas, kuidas ta oma esimesel restoranis käigul ukselt tagasi saadeti, sest kuigi tal oli seljas pintsak, puudus lips; samuti saadeti ukselt tagasi saabastega naisi, sest ette olid nähtud kingad. Mingil perioodil pakuti kaubamaja töötajatele Tarvas hea hinnaga lõunat, jutud käisid, et sealsed supid on linna parimad /---/. Tihti tõid müüjad Tarva tagaukse kaudu söögi endale köögist olmeruumi ja einestasid seal, juhtus ka seda, et söödi restorani köögis.

Restorani tõmbenumbriks kujunes 1981. aastal loodud majabänd, mille saund meenutas ansambel Smokie oma. Asukoht teoses (Tartu õuduskaupmees) 

Tudengi jaoks olid põhiliselt kaks sööklat. Üks oli  Raekoja platsil II korrusel „Võit“, esimesel korrusel oli ka kohvik, aga tudeng tahtis üks kord päevas ka praadi ja sinna ei läinud. Praed olid suhteliselt odavad. Kõige odavam oli seenekaste, mille said kätte 34 kop. eest. Kõige kallim oli böfstrogonov, mille eest tuli välja käia juba 56 kop. Alati sai osta ka pool klaasi hapukoort. Võimalik oli osta ka suppi. Hernesupp oli tavaliselt pruunis vees olev sade. Ükskord kursusekaaslasega söömas käies võtsime jälle seda sadet ja siis ta keerutas taldrikut ja hõikas üle saali: „Ärge enam hernesuppi võtke, hernes on leitud!“ Tavaliselt võtsime pool klaasi hapukoort, prae ja magustoidu. Selle kõik sai alla 1 rubla kätte. Raekoja platsil oli ka pontšikubaar, aga eeltoodud põhjusel külastasin seda vähe. 

Teine söökla kesklinnas oli „Tempo“ praeguse Küütri, endise Kingissepa tänaval, üleval oli ka kohvik, kuhu meil asja ei olnud. Sealne toit oli nigelam ja kui ükskord pakuti halvaksläinud kotletti, siis me enam sinna ei läinud. (Remsu, Olev) 

„Tempo“ kohvik-söökla oli just hiljaaegu ehitatud Kingissepa tänavasse kunagi vanas puumajas asunud söökla „Kodused lõunad“ asemele vastu „Saluudi“ kino.

Allkorrusel paiknes iseteenindamisega söökla, ülal kohvik, kus üks rida laudasid oli lausa elusate suurte kaarjate palmide vahel ning kus nende SMNM-kamp armastas peale tunde istuda. Nad vastandasid modernset „Tempot“ mõnekümne sammu kaugusel ümber nurga asuvale vanale ja väikekodanlikule „Wernerile“, sinna ja veel hullemasse „Sädemesse“ nad oma jalga ei tõstnud, nad põlgasid neid kohvikuid filisteride ja tõusikute kogunemispaikadeks.

Ent „Tempos“ oli koolipoistel lubatud käia vaid all selvesööklas, üles kohvikusse ei tohtinud minna nagu ka kõigisse teistesse linna kohvikutesse ja restoranidesse, seda võis teha ainult koos oma vanematega. Vastutus oli pandud šveitseritele, kes keelu aga muutsid rahategemise vahendiks. Kui koolipoiss väljudes oma numbriga koos kümme-viisteist kopikat uksehoidjale poetas, sai ta järgmine kord nagu ludin sisse, kui ta seda ei teinud ja kui ta nägu meeles püsis, pidi koolinooruk tänavale jääma.

Kohvikud olid kodanlik igand, millele siiski vaadati läbi sõrmede, sest alkoholimüük tõi riigile sisse hunniku raha, arvati, et sellega peetakse ülal kogu sõjaväge, alates soldati portjankast kuni vesinikupommini. Ja riigi sõjavõime vähendamine oli riiklik kuritegu. Ent polnud ka tarvis, et juba noorsõdurid oleksid kroonilised alkohoolikud, nõnda lubati haridusministeeriumil võidelda viinavõtmise vastu, kasvatada noortest eeskujulikke nõukogude inimesi, kellel aega kohvikus lullilöömiseks polegi.

Uskumatu, et üks koht võib nii palju muuta oma palet olenevalt kellaajast.

Varasel hommikul oli „Tempo“ kiirete kohvitajate ja saiatajate paik, siit ruttasid läbi juuksurid, müüjad, kontorisekretärid, kogu see naistearmee, kes kella kaheksa-üheksa paiku liinibussidel südalinna vuras. Keskpäeval lõid siin palmide all aega surnuks üliõpilased ja linnanoored, kelle vahel oli õhus tunda hõõrumist, vahel, kuigi harva saadeti lauast lauda repliike a la „Tossa oma Kilulinna, mis sa siin vahid!“ või siis „Kuss, maakas!“. Keskapunt SMNS jäi selles kanakitkumises neutraalseks – nad olid küll tartlased ja Tartu linna solvata ei lubanud, ent pidasid end ka tulevasteks üliõpilasteks, kellel linna ärplevate noorproledega pole midagi ühist.

Rahvast tõmbas „Temposse“ viimane tehnikaime, Poola Rahvavabariigi muusikaautomaat „Warzsawa“ sajakonna grammofoniplaadiga, mida kuskil mujal linnas ei leidunud. Lased viis kopikat pilusse, vajutad oma lemmiklaulu nupule, ja muudkui kuulad. Publikumurd valis ikka laulu „Rohelised niidud“ eesti meeskvarteti esituses, viimase moeröögatuse.

Alates umbes kella kuuest-seitsmest õhtul muutus „Tempo“ aga jõledaks urkaks, mille olid vallutanud pesemata nägude ja murtud küüntega likööri trimpajad ning – käis kõlakas, et – olmepiigad. Asukoht teoses Musketäride muundumised lk 375–376) 

Külastada oli võimalik ka Ülikooli kohvikut Ülikooli kõrval. Seal oli odav ja laual oli alati vabalt leib ja toorhapukapsa salat. Seega, kui tudeng oli päris rahatu, siis said sealt kasvõi leiba ja hapukapsast süüa. Ise seda teed ei läinud ja kuigi tihti sinna ka ei sattunud. 

Kõige parem toidu kvaliteet oli Riia tänaval EPA peahoone keldris olevas sööklas. Kuid seal oli tavaliselt tohutu järjekord, sest sinna käisid ka Pälsoni (praegune Pepleri tänav) tänaval asuva komsomolikomitee töötajad. Meil ei olnud loengute vahel nii palju aega, et seal oodata. Vahel tuli joosta ühest loengust teise niimoodi, et võtsid poest saia, ühe käega konspekteerisid ja teisega järasid saia. Selline oli üks neljapäevane päev, neli kahetunnilist loengut ja kõik eri kohtades. 

Tartu raudteejaamas oli võimalik saada vees leotatud sardelle hapukapsaga. 

Alates 1982.a. olin Tabiveres ja seal oli Jõgeva Tarbijate Kooperatiivi söökla kaupluse kohal. Selle hoone oli ehitanud Saadjärve kolhoos. Söökla oli lõuna ajal korralikult kasutuses, kuna kolhoosibuss tõi rahva sinna sööma, samuti koolilapsed ja šefid. Nõuka ajale kohane järjekord. Käisin seal ka ise. Toidu kohta maitsev oleks palju öeldud. Valget kastet ei saanud üldse võtta, sest see maitses nagu pajalapi leotis. Püüdsin võtta punase kastmega asju, näiteks böfstrogonov või pajapraad. Ka sealt sai osta hapukoort poole klaasi kaupa ja hinnad olid sarnased Tartu „Võidu“ söökla hindadega. (Muuseas hapukoort müüdi klaasiga ka mujal, näiteks Sotšis. Samas Ukrainas (Tsernovtsõ ja Lvov) teenides olid poed tühjad isegi piimast. Seda oli vaid hommikul ja see oli pulbripiim 1 %. Kui piima välja valasid, siis pudelit pesema ei pidanud.).  

Tabivere ümbruskonnas oli sööklaid palju, kuskil 20-25 km raadiuses oli neid palju. Tabiveres, Maarjas (Maarja-Magdaleena nüüd), Äksis, Puurmanis, Pikkjärvel, Luual, Palamusel, Vedul, Igaveres. Osa neist olid Kooperatiivi hallata, teised majandite omad. Maarjas oli kolhoosisöökla, toidud väga head ja veidi odavamad. Head toidud olid ka tollase Avangardi kolhoosi keskuses, nüüd see Äksi alevik. Tihti Tabivere omad käisid ka seal söömas, hinnad olid veidi kõrgemad, aga toidu kvaliteet kattis selle ära. 

Ülenurme söökla oli koos kauplusega nagu paljudes teisteski kohtades ja asus praeguse Ülenurme kaupluse kohal. Olen seal kuu aega toitlustust saanud 1975. a. kui olin EÜE-s (Eesti Üliõpilas Ehitusmalev). Rohkem on meeles saunaõhtud kui söökla, sest Ülenurme saun oli terve selle kuu meie käsutuses. Võiks mõne tollase töötajaga ühendust võtta. 

Mida siis pakuti nõukogude aegsetes sööklates.

Üldiselt oli menüü laias laastus sama, ainult kvaliteet vastavalt kokkadele erinev. Supid olid odavamad, kallim muidugi seljanka, hernesupist rääkisin, hapukapsasuppi oli. 

Praadidest odavam maksakaste, seenekaste ja neljapäeviti kohustuslik kalapäev, kus pakuti kuiva tuima sinisevõitu turska. Ka ühepajatoit köögiviljadest ja kapsahautis. Pekikaste. Teises hinnaklassis olid hakklihast toidud: bitkii, kotlet, hakkbiifstek, hakkšnitsel. Küsisin ükskord teenindajalt, mis vahe neil on? Üks kotlet ju puha, sain põhjaliku koolituse, et oluline on kuju, milline on ümmargune, milline piklik jne. Pakuti veel raguud, mis oli vedelas kastmes kondipuru ja kurzemess ning strogonov, milles oli marineeritud või hapukurk sees, guljašš. Pajapraad ja sealiha hapukapsaga olid veidi kallimad. Böfstrogonov ja kooreklops oli juba üle poole rubla praad ja šnitsel, mida pakuti harva, veel kallim. Kevadel oli kartul lisandina otsas ja siis hakkas makaroniaeg. 

Toidukorra alustuseks sai võtta pool klaasi hapukoort.  

Joogiks oli piim, keefir, morss, mahladest õuna- ja tomatimahl ning ploomimehu.  

Leib oli eri kohtades erinevalt, mõnes kohas laual vabalt, teises kohas 1 kop viil. Paljudes kohtades lõigati leiba veel käsitsi. 

Magustoitudeks: leivasupp, piima-, karamelli-, kakaokissell, kohupiimavaht ja muidugi mannavaht. Sametsupp (lumepallisupi lihtsam variant oli vaid mõnes kohas).

Minu mäletamist mööda olid odavamad praed, millest üleval kirjutasin 34 kop. juures (Maarja kolhoosi sööklas 24 kop), teise grupi omad 40 piires, böfstrogonov üle 50, kas 53 või 56. Pool klaasi hapukoort 14 kop., piimaklaas äkki 8 kop. ja keefir 9, aga pead ei anna. 

Sööklad olid ka pidude jaoks välja renditavad koos söökidega. Sest korterid olid väikesed ja suurt seltskonda ära ei mahutanud. 

Paar sõna Maarja kolhoosisööklast. See oli Saadjärve kolhoosile kuuluv söökla Järve osakonnas Maarjas (praegu Maarja-Magdaleena) keset küla ristmikul kiriku vastas. Töötajad tulid tööle juba kell 4 hommikul. Materjal oli enamuses pärit oma kolhoosist: piim, liha, kartul, köögiviljad. Majandis oli ju 10 000 siga, 12 000 lüpsilehma + noorkari, lambafarm, 300 ha kartulit, eraldi kaks aiandit. 

Alguses oligi söökla kahjumis. Siit tulevad ka hinnad, mis tükk maad odavamad kui mujal.  

Supid (kartuli-makaroni ja seljanka) 14-22 kop 

Ühepajatoit 16 kop 

Maksakaste 19 kop 

Hakklihakaste 21 kop 

Kotlet 32-34 kop 

Liharull munatäidisega 33 kop 

Kooreklops ja šnitsel 39-42 kop 

Klaas piima 5 kop, keefiri ei pakutud 

Leivasupp 12 kop 

Kissellid (piima-, kakao-, karamelli-) 18-21 kop 

Mannavaht kisselliga 19 kop 

Leib alguses tasuta 

Toideti oma majandi töötajaid ja malevlasi ning šeffe.