Ausalt öeldes ei ole ma vist kohanud inimest, kes rõõmustaks sääsehammustuse üle. Mulle ka ei meeldi ennast kratsida või sääsepininat kõrva ääres kuulata. Suvel tahaks vahel lihtsalt õhtul terrassil istuda või järve ääres päikeseloojangut vaadata. Aga siis tuleb see tuttav pinin. Esimene sääsk, teine ja siis juba terve parv. Mõni

Vihmaussiga kohtumine ei kuulu tavaliselt päeva eredamate sündmuste hulka. Ta ilmub välja siis, kui kaevad aiamaad, tõstad kompostihunnikus mõne märja lehe kõrvale või püüad pärast vihma kõnniteel liikuda nii, et kellelegi peale ei astuks. Mõni võtab ta ettevaatlikult pihku ja tõstab mulda tagasi. Mõni tõmbub kergelt eemale. Mõni ei märka

Kolm muuseumi panevad mulla proovile 16. juunil alustavad Eesti Maaelumuuseumid väikese, aga kõneka eksperimendiga: kolmes tegevuskohas maetakse mulda puuvillased aluspüksid. Miks peaks püksid mulda pistma? Sest muld on elus süsteem, kus tegutsevad mikroorganismid, seened, vihmaussid ja teised lagundajad. Kui mullas on elu aktiivne ja tingimused head, hakkab looduslik materjal, näiteks

Neljapäev oli kalapäev,..... aga millest see tuli? Kas mäletad või oled kuulnud, kuidas neljapäeva hommikuti visati nalja või räägiti tõsimeeli, et noh, täna jälle kalapäev? Oh neid kõhklusi söökla ukse taga neljapäeviti, eriti nende inimeste poolt, kes kala sugugi ei armastanud. Suured kalasõbrad võisid seda päeva ehk isegi oodata. Lihasõbrad

Indriku meenutused: Kodukahas Viljandimaal meil sööklaid ei olnud kuni nõukaaja lõpuni välja. Seal ei olnud see levinud. Jõesuust (Emajõe väljavoolu kohast) Viljandi servani on 35 km, seal oli Nõukaaja lõpus 5 suurt majandit, aga söögikoht oli vaid Gagarini Näidissovhoostehnikumil, sest seal ju õpilased. Kaupluste võrk oli aga korralik. Kusjuures Leies

2026. aastal on Carl Robert Jakobsoni 185. sünniaastapäev. Sel puhul on Kurgjal, Jakobsoni Talumuuseumis, ühe-eseme näitused, mis vahetuvad iga kolme nädala tagant ja kuhu oleme kogudest välja otsinud põnevad Jakobsoni või temaga seotud esemed.  Siinkohal tutvumiseks peenrahakott, mis käis ka Eesti mängul ja pani mängijad kukalt kratsima, et millega siis

MUHK / Eesti Põllumajandusmuuseumis on avatud üks tore ja veidi tragikoomiline toidunäitus „Kust tuli kaste ja kuhu kadus liha?!”, mis viib külastaja nõukogudeaegse sööklakultuuri, koduköökide ja kollektiivsete maitseharjumuste maailma. See näitus on kõigile, kes mäletavad kalapäeva, sööklakastet ja seda kummalist tunnet, et toit oli korraga nii igapäevane kui ka defitsiitne.

Tori hobuse loos on üks nimi, millest ei saa mööda vaadata. See nimi on Hetman. Kui rääkida Eestis aretatud tori hobuse kujunemisest, siis ei ole Hetman lihtsalt üks ajalooline täkk paljude teiste seas. Teda peetakse tori hobusetõu esiisaks – hobuseks, kelle mõju ulatus kaugele üle tema enda eluea ja kelle

170 aastat Tori Hobusekasvandust Selle aja jooksul on kasvandust ostetud ja müüdud, reorganiseeritud, avatud ja suletud.  Viimase 75 aasta jooksul on tema juurde liidetud sugutäkkude tall ja kunstliku seemenduse jaam, Tallinna Hipodroom. Ta on kui leplik ja rikas pruut, keda käest kätte antud. Eriti hoogsad ümberkorraldused on tehtud alates 1960-ndatest

Mis jäi ütlemata mehe kõrval, kellest sai rahvuskangelane? 2026. aasta augustis avab Kurgja taluõu ukse loole, mida harva kuulda saab. Teater Varius toob C.R. Jakobsoni Talumuuseumis lavale suvelavastuse "Elagem elavamalt!" Seekord on jutujärg Julie Jakobsonil, Carl Roberti abikaasal. Ta räägib elust suure mehe kõrval: vaidlustest, unistustest, vaikustest ja kõigest sellest,