Õhust ja armastusest elamine on seni olnud pigem armunute privileeg. Vähemalt kõnekäänus. Nüüd osatakse õhus leiduvat süsinikdioksiidi kasutada valgurikka toiduaine tootmiseks. Selleks läheb vaja ka vett, elektrit, toitaineid ja tillukesi elusorganisme. Mis puudutab armastust, siis selle võime jätta koka hooleks.
Kõlab nagu ulme? Soome ettevõte Solar Foods toodab sel viisil toiduainet nimega Solein. Tulemuseks on kollakas pulber, mida saab kasutada näiteks jookide, suupistete või jäätise koostises. Selle valmimiseks ei pea kasvatama sojauba ega pidama lehma. Kuidas saab siis õhust midagi söödavat?
Õhk üksi kõhtu ei täida
Kõige suurema töö teevad ära bakterid. Neid kasvatatakse suletud mahutis ehk bioreaktoris, kus hoitakse nende kasvuks sobivaid tingimusi. Seal on vesi, vajalikud toitained ning gaasid.
Üks neist gaasidest on süsinikdioksiid, mida leidub ka meid ümbritsevas õhus. Mikroorganismid kasutavad selle süsinikku oma rakkude ehitamiseks. Energiat saavad nad vesinikust, mille tootmiseks lõhustatakse elektri abil vett. Lisaks vajavad nad hapnikku, lämmastikku ja mineraalaineid.
Sobivates tingimustes bakterid kasvavad ja paljunevad. Seejärel kogutakse valgurikas rakumass kokku, kuumtöödeldakse ja kuivatatakse pulbriks. Seega tähendab „õhust toodetud valk” toiduainet, mille valmistamisel kasutavad mikroorganismid süsinikuallikana süsinikdioksiidi. Valmis pulbris on peale valgu ka teisi toitaineid.
Mikroorganismide abi toidu valmistamisel on meile tegelikult tuttav. Leivatainas tegutseb pärm, jogurti valmimisele aitavad kaasa bakterid. Siin kasvatatakse mikroorganisme selleks, et nende endi valgurikast rakumassi toiduks kasutada.
Kas tulevikus sööme lusikaga pulbrit?
Pulbripurk ei tundu esmapilgul just eriliselt isuäratav. Ent ka jahu vaadates ei tule kõigile kohe soe kaneelisai silme ette.
Õhust toodetud valku tasubki võtta kui toidu koostisosa. See võib olla osa tuttava välimusega toidust: näiteks valgubatoonist, joogist või jäätisest. Solar Foods on Soleini kasutamist katsetanud nii soolastes kui ka magusates toodetes. Tootmisviis võib tunduda harjumatu, kuid valmis toit ei pea sellepärast välja nägema nagu kosmonaudi lõunasöök.
Kas see ka maitseb, sõltub juba retseptist ja sööjast....nagu ikka. Uudne koostisosa peab köögis hakkama saama samade nõudmistega nagu iga teine: toit peab olema maitsev, sobiva tekstuuriga ja taskukohane.
Miks meil üldse uusi toiduviise vaja on?
Kui põllult saab vilja ja laudast piima, siis milleks veel bakteritele gaase sööta?
Põhjus peitub muu hulgas selles, kui palju maad, vett ja muid ressursse toidu tootmine nõuab. Kasvava rahvastiku toitmise kõrval tuleb hoida mulda ja elurikkust. Samal ajal muudavad kuumus, põuad ja üleujutused saagi saamise paljudes piirkondades ebakindlamaks. Kliimamuutused mõjutavad nii toidu kättesaadavust kui ka hindu.
Suletud mahutis saab tootmistingimusi kontrollida. Seal ei pea ootama vihma ega kartma, et öökülm õied ära võtab. Nii võiks osa valgust toota ka paikades, kus põllupidamiseks napib sobivat maad.
Teadlaste arvutused annavad sellele mõttele kaalu. 2021. aastal avaldatud uuringus modelleeriti päikeseelektril põhinevat mikroobse valgu tootmist. Tulemused näitasid, et sama valgukoguse saamiseks võiks kuluda märksa vähem maad kui soja kasvatamisel. See on puhtalt hinnang tehnoloogia võimalustele, mitte iga tulevase tehase veekindel äriplaan.
Õhuline nimi, arvestatav elektrivajadus
Ka bakterite abil toodetud toit vajab ressursse. Vesiniku valmistamine, tootmistingimuste hoidmine ja rakumassi töötlemine nõuavad energiat. Tehasele tuleb tagada vesi, toitained ja toimiv taristu.
Helsingi ülikooli teadlaste osalusel tehtud keskkonnamõju uuringus oli elektritarbimine üks otsustavaid tegureid. Võrdluses taimsete valguallikatega sõltus väiksem kliimamõju sellest, kas tootmiseks kasutati väikese heitega energiat.
Seepärast tasub väite „keskkonnasõbralik tulevikutoit” juures alati küsida, kuidas see toodeti ja millega võrreldi? Õhust toodetud valgu üks lubavamaid omadusi on võimalus vähendada põllumaa vajadust. Selle kõrval tuleb lahendada tootmise hind ja energiavarustus. Õhk võib olla tasuta, kuid tehas elektriarvet tasumata ei saa jätta.
Seene niidistikust kotlet, loomarakust liha
Õhust toodetud valgu kõrval otsitakse teisigi võimalusi.
Mükoproteiin ehk seenevalk saadakse seene niidistikku kasvatades. Siinkohal ei räägi me korvitäiest kukeseentest. Niidistik on peentest seeneniitidest koosnev võrgustik. Toiduks kasvatatakse seda kontrollitud tingimustes andes seenele kasvamiseks vajalikke toitaineid. Saadud massist saab valmistada näiteks kotlette või lihalaadseid tükke. See pole üksnes tulevikumõte, näiteks Quorni tooted põhinevad sarnasel tehnoloogial.
Laboriliha kasvatatakse loomalt saadud rakkudest. Rakud saavad sobivas kasvukeskkonnas paljuneda ning areneda näiteks lihas- või rasvarakkudeks. Seega on selle lähtepunkt loomne. Arendustöö üks eesmärke on saada liha nii, et selleks ei pea kasvatama ja tapma looma.
Laboriliha puhul ei saa siiski eeldada, et keskkonnamõju on alati väiksem. Palju sõltub tootmisviisist, kasvukeskkonna valmistamisest ja energiakulust.
Mida sööme homme?
MUHKi mullanäituse „Milleks mulle muld?!” tulevikutoitude riiulil on kõrvuti erinevad tulevikutoidud. Õhust toodetud valk, mükoproteiin ja laboriliha on vaid osa väljapanekust. Purke uurides ja ekraanilt nende kohta lugedes saab võrrelda, millest need toidud valmivad ning mida nende tootmine nõuab.
Mullanäitusel võib selline riiul algul üllatada. Ometi viib see otse näituse suure küsimuseni: kuidas toita kasvavat inimkonda planeedil, mis ise ei kasva?