EESTI TOIDUKULTUUR
Talupojaköök

19. sajandil oli eesti rahva kõige tavalisemaks toiduks kört (paks jahusupp), leem (tänase supi eelkäija), puder, kama, (kaera-, rukki-)kile. Igapäevane söök oli karask, küpsenaeris, kapsas. Oad-herned küll pudruna, küll supina. Kala ja muidugi leib.

Saksa ehk mõisaköök

Eesti aladel valitsejaks olnud baltisakslased sõid eestlastest põliselanike sarnast toitu. Erinevus seisnes toiduainete paremas kvaliteedis ja piisavas kättesaadavuses.

Mõisnikud või õigemini nende soovide järgi mõisaköögis valmistatud toidud on toonud eestlaste toidukommetesse rahvusvahelisi jooni.

Eesti oma köögi sünd

Eestlase iidse põhitoidu – naeri ja kapsa vahetas välja 19. saj lõpupoole kartul.

Kartuli laialdasema kasvatamisega hakkasid 19. sajandi lõpupoolel Eestis kaduma naeris ja läätsed, vähenesid kaalikatoidud ning ubade ja herneste söömine.

Igapäevase toidu koostisosad Põhja-Eestis olid aastaringselt 20. sajandi alguses leib, kartul, silk, kala, sealiha, piim, tangud ja jahu. Mitmekesisem oli Lõuna-Eesti toit: kama, kaunviljaroad, kohupiim ja sõir.

Olulised muutused toitumistavades 19. saj. lõpus ja 20. sajandil:

Eesti külades hakkasid levima uued toidud, mida varem oli valmistatud ainult linnades ja mõisates. Kasvas poest ostetava toidu ja maitseainete hulk. Vanad rahvapärased toidud hakkasid taanduma uute, linnatoitude ees.

Nõukogude aja köök

Pärast Teist maailmasõda said Eesti toitumistavad mõjutusi ida poolt, söögilauale jõudsid borš, seljanka, rassolnik, hartšoo, pelmeenid. Samas andis tunda toiduainete ja eriti maitseainete piiratud valik. Nõukogude ajal oli meie toit küll enamjaolt ise kasvatatud ja suhteliselt vaba E-ainetest, kuid samas võidutses suhkru, soola ja äädika kõrgajastu. Kurke ja seeni hakati hapendamise asemel marineerima äädikaga. Nõukogude aja lõppedes hakkasid levima kiirtoitlustus ja välismaised pakitoidud.

Kaasaegne Eesti köök

Hommikust sööb enamik eestlasi kodus: pudrusööjad vaaritavad endale helbeputru või valmistavad kiire müslieine, kohviinimesed mõnulevad kohvi ja võileibadega.

Keskpäeva ja kella kolme vahel võetakse lõunaeinet, mis ühtedele tähendab kodust kaasavõetud võileiba otse töökohal, teistele aga tõsisemat söögiaega.

Ka õhtust sööb igaüks ise ajal. Täies koosseisus saab perekond tavaliselt kokku nädalalõpu lõunalauas.

Kehalise töö tegijad, eeskätt maainimesed, hindavad tänapäevalgi tugevamat rooga. Linnaelanikud, eriti nooremast põlvkonnast, valivad see-eest kergema toidusedeli. Eelistatakse väherasvaseid piimasaadusi: keefirit, kohupiima, jogurtit ja petipiima.

Lihaletist valitakse broiler, taine sealiha, hästilaagerdunud veiseliha, kaladest lõhe või forell. Ostukorvidesse pannakse nii kodumaiseid kui eksootilisi puu- ja köögivilju kas toorel kujul, valmissalatitena või hoidistena.

Tänast Eesti kööki iseloomustab:

· puhta ja kodumaise tooraine kasutamine;

· ajaloolised toidud ja toorained valmistatuna kasutades uueaja tehnoloogiat;

· toidu valmistamisel tänapäeva inimese elustiili arvestamine;

· tähelepanu pööramine roa serveerimisele ehk selle välimusele

Kõik õigused kaitstud © SA Eesti Maaelumuuseumid