EESTI TOIDUKULTUUR

Talupojaköök

19. sajandil oli eesti rahva kõige tavalisemaks toiduks kört (paks jahusupp), leem (tänase supi eelkäija), puder, kama, (kaera-, rukki-)kile. Igapäevane söök oli karask, küpsenaeris, kapsas. Oad-herned küll pudruna, küll supina. Kala ja muidugi leib.

Saksa ehk mõisaköök

Eesti aladel valitsejaks olnud baltisakslased sõid eestlastest põliselanike  sarnast toitu. Erinevus seisnes toiduainete paremas kvaliteedis ja piisavas kättesaadavuses.

Mõisnikud või õigemini nende soovide järgi mõisaköögis valmistatud toidud on toonud eestlaste toidukommetesse rahvusvahelisi jooni.

Eesti oma köögi sünd

Eestlase iidse põhitoidu – naeri ja kapsa vahetas välja 19. saj lõpupoole kartul.

Kartuli laialdasema kasvatamisega hakkasid 19. sajandi lõpupoolel Eestis kaduma naeris ja läätsed, vähenesid kaalikatoidud ning ubade ja herneste söömine.

Igapäevase toidu koostisosad Põhja-Eestis olid aastaringselt 20. sajandi alguses leib, kartul, silk, kala, sealiha, piim, tangud ja jahu. Mitmekesisem oli Lõuna-Eesti toit: kama, kaunviljaroad, kohupiim ja sõir.

Olulised muutused toitumistavades 19. saj. lõpus ja 20. sajandil:

Eesti külades hakkasid levima uued toidud, mida varem oli valmistatud ainult linnades ja mõisates. Kasvas poest ostetava toidu ja maitseainete hulk. Vanad rahvapärased toidud hakkasid taanduma uute, linnatoitude ees.

Nõukogude aja köök

Pärast Teist maailmasõda said Eesti toitumistavad mõjutusi ida poolt, söögilauale jõudsid borš, seljanka, rassolnik, hartšoo, pelmeenid. Samas andis tunda toiduainete ja eriti maitseainete piiratud valik. Nõukogude ajal oli meie toit küll enamjaolt ise kasvatatud ja suhteliselt vaba E-ainetest, kuid samas võidutses suhkru, soola ja äädika kõrgajastu. Kurke ja seeni hakati hapendamise asemel marineerima äädikaga. Nõukogude aja lõppedes hakkasid levima kiirtoitlustus ja välismaised pakitoidud.

Kaasaegne Eesti köök

Hommikust sööb enamik eestlasi kodus: pudrusööjad vaaritavad endale helbeputru või valmistavad kiire müslieine, kohviinimesed mõnulevad kohvi ja võileibadega.

Keskpäeva ja kella kolme vahel võetakse lõunaeinet, mis ühtedele tähendab kodust kaasavõetud võileiba otse töökohal, teistele aga tõsisemat söögiaega.

Ka õhtust sööb igaüks ise ajal. Täies koosseisus saab perekond tavaliselt kokku nädalalõpu lõunalauas.

Kehalise töö tegijad, eeskätt maainimesed, hindavad tänapäevalgi tugevamat rooga. Linnaelanikud, eriti nooremast põlvkonnast, valivad see-eest kergema toidusedeli. Eelistatakse väherasvaseid piimasaadusi: keefirit, kohupiima, jogurtit ja petipiima.

Lihaletist valitakse broiler, taine sealiha, hästilaagerdunud veiseliha, kaladest lõhe või forell. Ostukorvidesse pannakse nii kodumaiseid kui eksootilisi puu- ja köögivilju kas toorel kujul, valmissalatitena või hoidistena.

Tänast Eesti kööki iseloomustab:

·         puhta ja kodumaise tooraine kasutamine;

·         ajaloolised toidud ja toorained valmistatuna kasutades uueaja tehnoloogiat;

·         toidu valmistamisel tänapäeva inimese elustiili arvestamine;

·         tähelepanu pööramine roa serveerimisele ehk selle välimusele.

MAAELU MURDEPUNKTID

19. SAJAND

Koormiste reguleerimine

Hiljemalt 15. sajandil kujunes välja feodaalne koormis teorent, mille  raames pidid talupojad talumaa kasutamise eest harima teatud arv päevi nädalas (nn teopäevad) oma töövahenditega mõisate põllumaid. Teotöö jagunes nädala- ja abiteoks. Nädalateo raames pidi talu mõisa ees tegema jalapäevi ja rakmepäevi. Viimase puhul tuli mõisa saata tööline koos hobuse või härja ja rakendiga. Abiteo raames käidi mõisavooris ning tehti hooajatöid.  Kõik talude peal lasuvad koormised pandi kirja vakuraamatutesse. 1804. aasta talurahvaseaduse alusel reguleeriti ja fikseeriti koormiseid ning viidi need pärast revisjoni vastavusse talude tegeliku kandevõimega.

Kolti Jaagu talule kuulunud vakuraamatusse kirja pandud teopäevad. (EPM TR 952:18 A)

Magasiaidad talupoegadele

Magasiaitade eesmärk oli talupoegadele mõeldud viljatagavara olemasolu kindlustamine. 1816. ja 1819. aasta talurahvaseadus reguleeris magasivilja laenamise ja tagastamise korra, mille toimimise eest hakkas vastutust kandma vallakogukond ise. 1843. aastal anti magasiaitade kohta välja ka erimäärustik, mille punktid leidsid koha ka hilisemates talurahvaseadustes. Kevadeti määrati kindlaks magasipäevad, millal talupoegadel oli võimalik magasiaidast vilja laenutada: laenates oli mõõt triiki, tagastades kuhjaga. Spetsiaalsesse raamatusse kirjutati kevadel üles viljalaenud ja sügiseti nende tagastamine. Arvestust peeti tsetverikutes ja karnitsates.

Kärgula valla magasiraamatu esimesel lehel on kirjas, kuidas magasiaidast vilja väljaandmine toimus. (EPM D 6)

Maaparandus mõisamaadel

Maaparanduse kui põldude kvaliteedi tõstmise vahendi vastu hakati mõisates huvi tundma 19. sajandi algul, kui kaardimaterjalide põhjal oli võimalik näha võimalusi maade kuivendamiseks. Erinevad katsetused ning ka Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi teavitustöö olid mõisnikele julgustavaks ning rajati esimesed  drenaažisüsteemid, sajandi keskpaigal võeti viimase juures kasutusele juba spetsiaalsed savitorud. Tulemuseks oli põllumaade laiendamine sooalade arvelt  ning  parema kvaliteediga põllumaa, mis andis ka paremat saaki.

„Kui puudutada tolleaegseid tulemusi, mis kinnitavad drenaaži sobivust Baltimaadel, siis tuleb seda teha hr. Loewe saagi-võrdluskatsete põhjal drenaažiga ja drenaažita põllul. /—/ Terasaak drenaažiga kuivendatud põllult oli 3 2/3 vaka võrra suurem kui ilma drenaazita põllult. Rukki keskmiseks hinnaks on võetud 1 rbl. 50 kop. vaka eest. Üks vakamaa drenaažiga kuivendatud põldu toob kasu seega 5 [hõbe]rubla 50 kop. Seega saadakse kulutatud kapital tagasi vähem kui kolme aastaga. Kui arvestada, et üheaastased katseandmed ei ole täpsed sellisteks arvutusteks, tuleks kulutatud kapitali tagasisaamise aastaks lugeda viiendat aastat.”   (EPM TR 2827 A 474)

Talumaade kruntimine

Enne talumaade kruntimist valitses talude põllumaa kasutamises ribapõldude süsteem ehk üleribasus,  mille puhul asusid ühe talu põlluribad külamaadel teiste talude maadega segamini ning taluõu koos hoonestusega asusid kõlvikutest lahus. Maade kruntimine, mis sõltus mõisniku soovist ja majanduslikest võimalustest,  tõusis päevakorda 19. sajandi keskpaigal,  mil algas talude müük talupoegadele pärisomandusse. Kruntimise tulemusena kadus üleribasus ning taluõu ning talumaad moodustasid võimalikult ühtse terviku. Enamike 19. sajandi teisest poolest pärit talumaade kaartide puhul on tegemist kruntimisjärgsete kaartidega.

Vastse-Koiola mõisa talu Lajalan maade kaart, 1873. aasta. (EPM TR 4441 A 806)

Raharendile üleminek ja talude päriseksostmine

1849. aasta Liivimaa ja 1856. aasta Eestimaa talurahvaseaduse kohaselt võisid mõisad talupoegadega sõlmida teotöö aga ka raharendi ja segarendilepinguid, luues teed teotöö ajastu lõppemisele.  Liivimaal keelati teoorjus ja mindi täielikult raharendile üle juba 1868. aastal, Eestimaal võis aga 1856. aasta seadusesätetest tulenevalt teorenti ette tulla veel sajandivahetuselgi. Talupoegade suurem kokkupuude rahaga ja oskus rahaga ümber käia oli ka eelduseks talude päriseksostmisele.

Ehkki juriidiliselt oli talupoegadel võimalik talusid päriseks osta juba 1804. aasta seaduse alusel, sai see reaalsuseks alles pärast talupoegade vabaks saamist 1816. ja 1819. aasta seaduste ja talude müümist reguleerinud 1849.,  1856. ja 1860. aasta seaduste alusel.  Mõisnik võis talusid müüa või mitte müüa enda soovi ja tahtmise järgi ning määrata ise müügisummad. Üks esimesi mõisaid, kes suuremal hulgal oma talusid juba 1853. aastal päriseks müüs, oli Abja mõis, kus oli juba 1850. aastate alguses üle mindud raharendile. Talude ostu kõrgaeg oli 1860.-1880. aastatel. Talude ostusummasid tasuti aastakümneid, võlad said tihti kustutatud alles Eesti Vabariigi aeg.

Teoorjuse rendileping, mis sõlmiti Valguta mõisniku Peter Ernst von Siversi ja talupoja Peter Lulle vahel 1861. aastal Tröbi talu peale kuueks aastaks.  (EPM TR 113 A 2)

Raharendi leping, mis sõlmiti Heimtali mõisniku Hermann Friedrich Georg von Siversi ja Heimtali valla talupoja Andres Grünbergi vahel 1858. aastal Rõsa talu peale kuueks aastaks.  (EPM TR 161 A 17)

Abja mõisniku Reinhold von Stackelbergi ja talupoeg Jaan Metsa vahel sõlmitud Lämba talu ostuleping aastast 1853. Alles tehingu kohtulik kinnitamine andis talupojale täieõigusliku võimu ostetud talu üle. Lämba talu kuulutati Viljandi Kreisikohtu poolt J. Metsa nimele alles 1863. aastal. (EPM TR 44:1)

Talude müügisummade puhul võis määravaks saada nende asukoht infrastruktuuri suhtes, nagu juhtus see olema Järvamaal Vaali karjamõisa talude puhul.

Mees, sünd. 1907:

Minu vanaisa J. T. poeg P., sünd 1831. a. ostis „Kassiluha” nr 22 talu, mis aus 6. klm. kaugusel maanteest metsakolkas 700 kuldrubla eest Krediitkassast saadud laenu abil. „Kassiluha” nr 22 oli eraldatud Helme von Wahl’ile kuuluvast Vaali karjamõisa maadest üldsuurusega 40 ha. Oli ka teisi talukohti külas müügiks ja maantee lähedal, aga need olid tunduvalt kallimad, sama suurune talukoht maksis vähemalt 1000 kuldrubla. Kui isa selle talu oma kätte sai, oli seal veel palju söötis maad, mida tuli põlluks harida. Mina isa K.-A. tegi rasket tööd söötide ülesharimisel ja tasus seda Krediitkassast saadud ostuvõlga veel kodanliku Eesti markades ja kroonides. 1928. aastaks oli kõik tasutud ja isa tundis ennast juba pärisperemehena.” (EPM 1373:465 A 1099:465)

1919. – 1949. AASTA

1919. aasta maareform

1919. aasta maareformi käigus võõrandati riigile 96,6% mõisamaast, kokku moodustus üle 2 miljoni hektari suurune riiklik maatagavara, mille alusel loodud asundustalusid võõrandati tasuta või müüdi ära kuni 60-aastase tähtajaga. Samuti anti  riigimaid rendile kuni 99 aastaks põliseks kasutamiseks, ehituskruntideks ja tööstuslikuks või kaubanduslikuks otstarbeks. Samuti renditi riigimaid uudismaakohtadeks ning talusid üksikisikutele kuni 24 aastaks põllumajapidamiseks.  Suuremat rõhku hakati panema maaparandusele.

Kurisoo mõisast eraldatud Maarja nr A30 asundustalu müüdi Karl Antonile 2836.60 krooni eest 55,5 aastase maksetähtajaga. Riigilt saadud laenude tagasimaksmise tähtajaks oli 35 aastat. (EPM TR 19:56 A)

Uudismaakoht  nr 50 anti rendile Johannes Yllöle 24 aastaks 5.60 krooni eest aastas, seejuures oli ta kümnel esimesel aastal rendimaksmisest vabastatud. (EPM TR 71:1 A)

Ühistegevus

Talupidajate majanduslike huvide kaitseks ning põllumajandusliku edu heaks hakati juba eelmise sajandi lõpus looma erinevaid ühinguid, ühistuid ja seltse, näiteks asutati  ühispiimatalitusi, kartuliühinguid, piimaühistuid, masinaühistuid, loomakasvatusseltse aga ka maanaiste seltse. Teravilja kasvatati peamiselt toiduks, lina müügiks. Veise- ja seakasvatus oli valdavalt koondunud taludesse. Tööd tehti tavaliselt käsitsi või hobumasinatega.

Pärnumaa Lodja Piimatalituse ühingu põhikiri. (EPM 587:6 A)

Hoonestuse ja tehnika uuendamine

Paljud talupidajad hakkasid Eesti Vabariigi aeg uuendama talu hoonestust, sealhulgas ehitama rehielamute asemel uusi elumaju. Asunikud ja uusmaasaajad pidid enamasti täiesti tühjale maale ehitama kõik talupidamiseks vajalikud hooned. Samuti hakati muretsema taludesse uut tehnikat.

Naine, sünd. 1919:

„Minu kodu asus Kudina mõisa taga. Selle maatüki sai isa siis, kui mõisa maad jagati asundustaludeks. Mäletan aega, mil isa ja ema asusid elama eraldatud maatükile. Kuidas ehitati esimesena saun, millesse asus pere elama seni kui jõuti ehitada elumaja. Elumaja  ehitati ka koos talli ja laudaga, et oleks koht loomade jaoks seni, kui suudeti asuda lauda ehitamisele.” (EPM TR 1373:245 A 1099:245)

Johannes Yllö asundustalu lauda kavand. (EPM TR 71:4 A)

Johannes Yllö asundustalu elumaja kavand. (EPM TR 71:3 A)

Vaade asuniku taluhoonetele. (EPM FP 565:59)

Maareformi korras rajatud asundustalu Tartumaal. (EPM FP 122:100/n)

Karjalauda ehitamine Viru-Maidlas Liivatee talus 1920-date aastate keskel. (EPM FP 123:1)

Naine, sünd. 1908:

 „1920. a. maareformiga jaotati mõisate maad taludeks. Algab uute talude ehitus, algas ka uute põllutööriistade ost. Kes jõukam ostis omale hobujõul töötava viljapeksu karnituuri ja inimjõul vändast ümberaetava tuulamismasina. Töö läks pisut kergemaks. Hiljem aga, kui talud ehitatud ja hoonestatud osteti, kes mitme talu peale või täitsa oma tarbeks heinaniidumasina, viljalõikemasina, viljakülviku. Hiljem juba Rehepeksuühistu osakondade viisi suured viljapeksu karnituurid, liikmeid osakonnas 20-30 peret, samal ajal osteti ka kiirkuivatid (vagunsahtlitega). Kohale veeti hobustega, aga töötasid mootoritega. Hobulooreha oli enamasti igas talus. Kartulinoppimise- ja panemisemasin osteti aga mitme perega kokku, tööd tehti samuti nende peredega ühiselt.” (EPM TR 1373:247 A 1099:247)

Milline oli talumajapidamine 17 hektari suuruses kahehobuse talus Tartumaal 1925-1937 aastal, võime aimu saada järgnevast mälestusest:

Sugu ja sünniaeg määramata:

Saadud teraviljast müüdi riigile rukist ja kaera, mõnel aastal kartulaid piiritusevabrikule, müüdi linakiudu. Muidu kasutati looma ja inimeste toiduks. Loomi peeti 2 tööhobust ja 1 varss või 1 vana hobune. /–/ Lüpsilehmi oli 6-7 ja 2 mullikat ja 2 vasikat. Sügisel müüdi 1 mullikas ja vanem lehm. Lambaid peeti 5-6 koos talledega ning sügisel vähendati jälle müügi ja oma tarbeks tapmise teel. Sigu oli 2 emist põrsaste saamiseks, neist siis osa müüdi põrsastena, kuid 6-7 kasvatati ja müüdi peekonitena sügisel siis veel paar vaba siga oma pere liha vajaduseks. Töövahenditest olid: hobuader, harkader, vedruäke ja raudäke, puurull, heinaniidumasin, suurreha ja viljalõikusmasin naabriga kahe peale. Kartulivõtu masinat ei olnud. Vili masindati aurukatlaga töötava rehepeksu masinaga, mis kuulus masinaühistule, mille liige talu oli.

Piim müüdi ühispiimatalituse meiereisse, viidi hobustega 3 talu peale kokku. Karja söötmist ja piima saamist kontrollis kontrollassistent, kes rändas talust tallu, jälgis söötmist, tegi kontrolllüpse ja andis nõuandeid söötmise kohta talus olevate söötade baasil. Peatus ühe ööpäeva talus ja siis viidi järgmisesse tallu.

Töötegijaid oli: vanaperemees, peremees, perenaine (selle surma järel peeti aasta tüdruk), suvel karjatüdruk, suvesulane ja seakarjus. /—/ Veel kasutati päevilisi suuremate tööde puhul: heinategu, rukkilõikus, linakitkumine ja kartulivõtt.” (EPM TR 1373:267 A 1099:267)

1949. AASTAST KUNI 1992. AASTA  PÕLLUMAJANDUSREFORMINI

1949. aasta põllumajandusreform

1947. aastal antud korralduse alusel alustati Eestis kolhooside moodustamist. Seda saatsid sunnivahendid nagu kulaklike (kulakud oli rahvavaenlaseks kuulutatud teistest rikkamad talupojad) majapidamiste varade võõrandamine ja normaalmäärast kõrgema põllumajandusmaksu määramine, kuid kõhklevate talunike tõttu oli tulemus siiski kesine: 1948. aasta detsembris  oli  loodud vaid 455 kolhoosi.  Pärast 1949. aasta küüditamist ja kulakute väljasaatmist oli sama aasta lõpuks moodustatud  juba 2 898 kolhoosi. 1980. aastateks oli ühismajandite arv liitmiste teel kahanenud 300 lähedale. Talude elus ja eluta inventar anti tasuta kolhooside käsutusse, töölistele määrati töötasu algselt normipäevade alusel, 1960. aastatel kehtestati rahapalk.  Kehtis plaanimajandus viisaastakute kaupa.

Maksuteade Carl Antonile põllumajandusmaksu kohta 1947. (EPM TR 19:51)

1947. aastal võeti vastu määrus talumajapidamiste maksustamise kohta, mille alla käisid põllumajandusmaa ja loomad. Maksumäärad sõltusid maakonna looduslikest tingimustest: põllumaa hektar 800-1400, lehm 900-1300, hobune 700, siga 500 ja lammas 100 rubla. Kulakutele oli maks  normaalmäärast 20-50% kõrgem.

Kolhoosile Tee Kommunismile anti üle hobuseid ning hobutööriistu koos vajaliku inventariga. (EPM D 1628)

Kolhooside asutamisega kaotasid talunikud oma senised majanduslikud ressursid  ja kindluse tuleviku suhtes, nagu võime lugeda ka järgnevast mälestuskillust:

Naine, sünd 1928:

„Minu isa H. A. (s 9.09.1898-8.10.1981) elas hingeliselt seda nn „ühistamist” ja kolhoosi asutamist raskelt üle; sest ära tuli anda kõik 3 hobust, neist 1 veel hästi tema meelepärane 3 a-ne noor, 5 lüpsilehma – vaid 1 noor, äsja poeginud koos vasikaga jäeti oma lauta, lambaid õnneks ei võetud. Ka kõik põllutöö-masinad, nagu viljaniitja, heinaniitja jt. viidi kolhoosi. Isa ütles siis „noh nüüd, olen vaene valmis – kepp ja kott vaid käes!” Ema pühkis vaikselt pisaraid.” (EPM TR 1849 A 1228)

Kolhooside loomisel sai tavaliselt ühest talumajast kolhoosi kontor ja vajadusel ehitati hooneid ametnikele juurde. Kohati võidi selleks ära kasutada endiste kulakute hooneid, mis koost võeti ja uues kohas üles ehitati. Taolisest juhusest saame lugeda järgmisest mälestusest:

Mees; sünd. 1929:

„Kohapeal selgus, et tuleb hakati koost võtma talumaju, kust omanikud olid Siberisse küüditatud. Palgid seintes olid juba ennem saanud värviga järjekorra numbrid. Katuselaastud peksti kangide ja kirvestega maha. Siis roovitus ja paarid. Järgnesid lagi, talad, põrandad ja seinad. Ühes talus oli uus ait. See tõsteti tungraudadega üles ja tõmmati traktori abil palkidest valmistatud regi alla. Lasti siis reele ja algas traktori abil sõit uude kohta. /—/ Kohal olid  ka ajalehemehed ja varsti ilmuski rajoonilehes jutt ja pilt kuidas Harglas ehitatakse uut kolhoosikeskust.  Kuna üks mees istus viguripärast kogu selle sõidu kestel aida katusel, siis paistis nagu oleks majal korsten alles ja ju siis ka ahi ja muud sees. Vaat milleks on meie tehnika võimeline! Võib olla see pilt oli tehtud nimelt ähmane, et inimene paistaks korstnana ja annaks sellele uuele kampaaniale efekti. /—/Tegime siis sellele aidale mis sinna toodi maapeale vundamendi. Seinad ja lagi löödi üle vineeriga. Vist ka põrand. Kohalikud mehed tegid pliidi ja korstna ja paar akent. Ja nii oligi valmis kolhoosi esimehe maja.” (EPM TR 1373:429 A 1099:429)

Inimeste mälestuste seast kolhooside esimestest aastatest leiab kirjeldusi loomade kehva söödabaasi, puudlike töötingimuste ja tehnika kohta, aga ka igapäevasest töökorraldusest.

Naine, sünd. 1925:

 „ Kolhoosi nimeks sai „Punalipp”. Loomi tuli toita käsitsi kõik ette kandes, lüps oli ka käsitsi. Toit oli üli vilets, söötsime kuuse oksi ja tuli lahutada vanu hooneid, millel õlg katus peal, katuse õled olid loomadele toiduks. Jahu oli nii vähe, et (kaera jahu) ei osanud andagi. /—/ Ma ei unusta iial 1953. aasta 6. jaanuari hommikut. 5-ndal jaanuaril toodi meile Ukrainast pakitud heinu, hein oli nagu kuld. Loomad polnud nii head sööta saanud, andsime õhtul heinu enne koju minekut. Süda oli kergem, et loomad said head sööta. Kuid kui läksime 6.nda  hommikul lauta avanes meile kohutav pilt, loomi oli surnud nagu loogu. Ühel talitajal hukkus 32-st 29. Minul oli surnud 33-st 6. Loomad olid lämbunud, kuna olid heinu nii palju suhu ahminud, et lämbusid. /—/ Kuid siis tuli pööre. Meie „Punalipu” kolhoos läks automaatselt üle sovhoosiks, millele nimeks pandi „Kalev”. Riik maksis kõik rahas välja, mis keegi oli  andnud kolhoosi, välja arvatud maa. Loomad hakkasid korralikumalt süüa saama, olime ju riigi majand ja eks piimgi hakka vähehaaval tõusma. Siis tulid lüpsimasinad.  Lauta tehti väike ruumike, kuhu paigaldati bensiinimootor, mis hakkas vaakumit andma.” (EPM TR 1373:268 A 1099:268)

Mees, sünd. 1915:

„Aasta-aastalt olukord paranes, töötasu tõusis. Töökäsi jäi aga aina vähemaks – nii töö kui ka närvipinge viis mitu tublit kätepaari enneaegu hauda, ise veel paremas aastais. Oma isiklikud tööd-tegemised sai tehtud suuremjagu pühapäeviti ja õhtul hilja. Mitmed koormad heina sai hangutud suveöö hämaruses. Heina aga niitsime talgutega, pühapäeval. Talgulised peamiselt linnarahvas. /—/  Talgud olid nagu puhkuseks kolhoosi töö vahel. Võinuks ju päriselt puhata sel päeval, aga „oma” töö oli vaja teha ja teist päeva selleks ei olnud.” (EPM TR 1373:14 A 1099:14)

Naine, sünniaeg täpsustamata:

„Igal õhtul maksti seemnekoristamistasu ja linapunktide ja põhupakkide küünipanemistasu töötegijaile välja. Tasuks oli kümme rubla tööpäev, mis hakkas hommikul kell 8, tund lõunat ja lõppes umbes kell 18, 19. Kolhoosinaised kurtsid omavahel töövaheaegadel, et nemad saavad ainult viis rubla tööpäeva eest. Olid rahulolematud, et linnast tulnud abivägi sai poole rohkem tasu – 10 rubla,  sama töö eest. Kuhugi ülemustele aga kolhoosinaised kurtma ei läinud või ei olnud õigust saanud.” (EPM TR 1373:479 A 1099:479)

1992. aasta põllumajandusreform

1989. aasta taluseadusega võidi hakata taaslooma ühismajandite maa ja inventari põhjal talusid, taluomanikuks võis saada iga soovija. 1990. algusaastatel vastu võetud omandi- ja põllumajandusreformi tulemusel tekkisid endiste majandite asemel ühistuid, ühinguid, aktsiaseltse ning talusid. Reformide tulemusel toimus lühikese ajaga põllumajanduse arengus seisak ja allakäik. Paljud loodud väiketalud lõpetasid ebatulukuse tõttu oma tegevuse.

Uutes oludes tekkis vajadus põllumajandustootjatele suunatud maa- ja põllumajandusalase nõustamise vastu. Kesksele nõuandesüsteemile pandi alus 1991. aastal Eesti Talupidajate Keskliidu juhtimisel. 1994. aastal asutati Eesti Konsulentide Ühing, kes hakkas parema nõuande kvaliteedi nimel konsulente atesteerima. 2000. aastatel oli nõuandeteenistuse osutamisega seotud veel Maaelu Edendamise Sihtasutus, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda ja Põllu- ja Maamajanduse Nõuandeteenistuse Koordineeriv Keskus. 2015. aastast kuni 2021. aastani osutab nõuandeteenust Maaelu Edendamise Sihtasutus.

Kolhooside likvideerimise viisid erinesid paiguti ja sõltusid paljuski inimestest, kelle käes oli otsustusvõim. Kolhooside aeg muutis jäädavalt külapilte, sest paljud talud olid hävinud ning uuesti talupidamisega jätkati võrreldes varasemaga vaid vähestes.

Seidla ühismajandi 1993. aasta üldkoosolekul toimunud hääletuse tulemusel otsustati  poolthäälte enamusega ühismajand laiali saata. (EPM TR 1888:16 A 1235:16)

Naine, sünd: 1928:

„Ettenähtud päeval toimuski Vambola kolhoosi üldkoosolek, kus esimees üldsõnaliselt selgitas põllumajandusreformi olemust, mainides ka seda, et kõik on veel vaid teoreetiline arutelu, ootame ära juhised, kuidas tegutseda .Lõpuks mainis nagu muuseas, et esitatud on 2 avaldust, need ääremaa talud tagastada. Keskuse ümbruses aga soovitas luua ühistu, kus saaks vana viisi edasi tegutseda, vaid mingi OÜ sildi all. Lisas aga siiski, et nüüd hakka neid üksiktalude tagasi palujaid veelgi tulema – seadus selline segane. Minu suureks üllatuseks – rahvas ca 45-50 kolhoosi liiget tõusid püsti (vist ka pikast istumisest tüdinenutena) tõstsid püsti isegi 2 kätt (naljatades) toetades meie talude tagasisaamist. Esimees küsis, et kas keegi on ka vastu, või eri arvamusel – ei ainsatki vastu olijat. Esimees muheles ja kuidagi hirmunult soovis õnne ja edu talueluks, mainides sealjuures, „et ah nii lihtsalt siis kolhoos laiali lüüaksegi.” (EPM TR 1849 A 1228)

Mees, sünd. 1936:

„Erastati küllaltki soodsalt EVP-dega ajal, mil 1 EVP maksis 18 kopikat. Loomadel olid kehtestatud riiklikud hinnad EVP-des. Näiteks lüpsilehm maksis 400 EVP-d, see võrdus 72 krooniga. Hulga põllumajandustehnikat ning materjale kandis sovhoosi komisjon enne erastamist lihtsalt maha ja need jäid loodavate aktsiaseltside kasutusse 0 krooni väärtusega.

/—/ Maad moodustatud aktsiaseltsidel ei olnud. Nad kasutasid tagastamata maid või (enamus) endiste talude maid, sest taludele anti tagasi küll põllumaa, kuid ei antud põllumajandusmasinaid. Ehkki 1949. aastal kolhooside moodustamisel olid nad ära andnud kariloomad, sööda, seemne ja tolleaegsed maaharimisriistad. Niisugune olukord tekkis seetõttu, et kuigi erastamisseadus soovitas, et majandi reformikomisjonis oleksid pooled talunike esindajad, koosnes Elva sovhoosi reformikomisjon majandi endistest ülemustest, kes lõid endale aktsiaseltse ja ühistuid ning andsid neile põllumajandusmasinaid. Mõnedel talunikel olid varem, NL-i ajal muretsetud majandist mahakantud väiketraktoreid, et aiamaad harida ja lehmaheina teha. Nemad olid nüüd paremas seisukorras.”

Mees, sünd. 1937:

 „Ühistatud varadest tagastati säilinud hooned, mis olid kolhoosi käsutuses. Loomade tagastamisel otsustati anda soovijatele hobuseid, kui hobust ei tahetud, võis hobuse asemele saada mullika. Lehmi ei tagastatud kuna Sipa farmi kari oli leukoosikahtlane. Tagastamisele kuuluvate loomade numbrid kanti sedelitele ja need pandi koos kasti. Sealt võttis inimene niimitu sedelit, kui tal oli õigus loomi saada. See vältis igasuguse eelistuse ja tülid parema loomade pärast. Tervikvarade moodustamisel kuulus farmihoonete juurde kari ja farmi teenindamiseks vajalikud masinad. Samuti farmi territooriumil olevad elektri, vee ja kanalisatsiooni rajatised, teed ja platsid. Muude hoonete puhul sisseseade ja töömasinad. Tervikvara moodustas juhatus ja määras selle hinna. Tervikvarad läksid müüki enampakkumisega avalikul oksjonil. Traktorite ja põllutöömasinate müük oksjonil ebaõnnestus. Pakkujad kaotasid ülepakkumise hasardis igasuguse reaalsustaju ja nii otsustati need oksjonitulemused tühistada. Umbes 25 inimese osavõtul jagati traktorid ja masinad küla ühistute vahel. Külaühistu otsustas, kes saab masina välja osta tingimusel, et ta ei müü seda 5 aasta jooksul edasi ja on nõus külas teistele teenust osutama.

/—/ Sipa küla 57 talust oli hävinud 21, 15 müüdud suvilateks ja 21 talus elati püsivalt. Uuesti alustati 17 talus, neist 9 pensionäri peret, kus jätkati tagastatud maal seni peetud ja tagastatud loomade pidamist. Kahes talus hakati kasvatama teravilja , viies nii loomi kui teravilja. Täiesti uue talu hooned ehitas T. K. endise Põrva talu maadele.

Sipa asundusküla 24 talust oli hävinud 2, kolhoosi ajal juurde ehitatud kolm uut individuaalmaja. Talupidamisega alustati 14 talus, neist 3 pensionäri.  /—/ Kohatu- 40, Päädeva -13, Männiku – 15 ja Kütke – 5, kokku 73 talust oli hävinud 42. Säilinutest kasvatati suvilatena 16. Loomapidamist jätkati 4 talus. /—/ Mõraste küla ja asunduse 37 talust oli hävinud 12, suvilateks müüdud 8. Talupidamisega alustas 12 peret, neist 2 pensionäripere. /—/ Loodna osakonna 60 talust olid pooled hävinud, juurde ehitatud 2 talu, suvilaks müüdud 3. /—/ 15 talus alustati seniselt loomapidamiselt, neist 7 talupärijat.

Mees, sünniaeg täpsustamata:

„Varsti hakkas esialgne talupidamise ind raugema. Eesti üliliberaalne vabariik ei arvestanud põllumajanduse eripära ning talunikud ei suutnud võistelda odavalt sissetoodud toiduainetega. Talusaaduste müügihinnad langesid, kuid samal ajal kallinesid küte, väetised ning teised põllupidamiseks vajalikud materjalid. Raskeks hoobiks Eesti taludele kui ka kogu Eesti põllumajandusele oli 1995. aastal suure Venemaa turu äralangemine, sest Venemaa kehtestas Eesti kaupadele topelt tollimaksud. Sangaste valla esimene renditalunik R. N, kellest oli saanud maareformi käigus küll täieõiguslik taluperemees ei suutnud tekkinud olukorras tulemuslikult toota ja likvideeris oma hästi toimiva ja väljaarendatud talu.”

Põllumajanduslikus nõuandeteenistuses eristatakse kolme etappi, millest esimene käivitus juba 1989 aastal.

PERIOOD 2004-2017

Euroopa Liiduga ühinemine tõi Eesti põllumajandusele kaasa mitmeid muutusi: avanesid paremad võimalused Euroopa turgudel kauplemiseks ja lisandusid Euroopa Liidust lähtuvad rahalised vahendid Eesti põllumajanduse toetamiseks, samas tuli hakata lähtuma Euroopa Liidu ühtsest põllumajanduspoliitikast. Suuremad muutused toimus  viimase 3 aasta jooksul, mil mitmed põllumajanduslikku tegevust halvavad sündmused – 2014. aastal kehtestatud  Venemaa embargo toiduainetele, piimakvootide kaotamine 2015. aastal, seakatkust tulenevad kahjud alates 2015. aastat –  leidsid aset lähestikku ning samaaegselt, tuues endaga kaasa olukorra, mida võib nimetada kriisiks põllumajanduses.

Antud teemad kajastusid ka meedias, siinkohal on esitatud valik meediaväljaannete ja ametiasutuste uudiste  lühikokkuvõtteid  muutmata kujul.

Eesti põllumajandus on Euroopa Liiduga liitumiseks valmis

Põllumajandusministeerium on käesoleval aastal Vabariigi valitsusele esitanud kokku 12 seaduse- või seaduse muutmise eelnõud, millistest kolm viimast pälvisid valituse heakskiidu täna.

1.04.2004, Eesti Põllumajandusministeerium

Eestile anti Euroopa Liidu ühisturul kauplemiseks roheline tee

Täna Euroopa Komisjoni poolt avaldatud andmete põhjal, kus toodi ära liituvate riikide valmisolek täita Euroopa Liidu ühisturul kehtestatud toiduohutuse nõudeid, selgus, et Eesti võib siseneda ühisturule ilma üleminekuperioodita.

15.04.2004, Eesti Põllumajandusministeerium

PRIA alustas struktuuritoetuste taotluste vastuvõttu edukalt

Esmaspäeval, 26. aprillil alustas Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) ELi struktuurifondidest jagatava põllumajandustootmise investeeringute taotluste vastuvõttu. Esimesel päeval esitasid põllumehed  54 taotlust 63 miljoni krooni toetuse saamiseks.

27.04.2004, Eesti Põllumajandusministeerium

Brüsselis kiideti heaks Eesti maaelu  arengukava aastateks 2004-2006

Eesti maaelu arengukava (MAK) aastateks 2004-2006 sai eile (23. juuni 2004) EL Komisjoni Põllumajandusstruktuuride ja maaelu arengu komitee (STAR-komitees) heakskiidu, millega kinnistati Eestile aastateks 2004-2006 maaelu arengu toetuste EL-i poole kaasfinantseering 2,3 miljardi Eesti krooni ulatuses.

24. juuni 2004, Eesti Põllumajandusministeerium

Tartus alustas tegevust LEADER infokeskus

Tartus alustas tegevust LEADER infokeskus, mille eesmärk on informeerida ja nõustada maapiirkondade omavalitsustöötajate, ettevõtjate ning MTÜde esindajaid, kes on huvitatud Eesti riikliku arengukava meetme 3.6 Kohaliku initsiatiivi arendamine – LEADER-tüüpi meetme raames toetuse saamisest ning selleks vajalike partnerlusel põhinevate kohalike tegevusgruppide loomisest. LEADER on Euroopa Liidu algatusprogramm, mille eesmärgiks on edendada kohalikku initsiatiivi maapiirkonnas. Eestis rakendatakse käesoleval programmperioodil piloodina LEADER-tüüpi meedet.

1.09.2005, Eesti Põllumajandusministeerium, Margus Palu

Põllumajandus koondub suurtootjate kätte

2007. aasta oli Eestis 23 300 põllumajanduslikku majapidamist ehk ligi viiendik vähem kui kaks aastat varem, teatab Statistikaamet. Põllumajandusmaa ja tootmine on koondunud peamiselt suurte, üle 50-hektariliste majapidamiste kätte.

30.06.2008, Eesti Statistikaamet, Andres Klaus

Seeder: Eesti piimatootjad ei pea Euroopa konkurente kartma

„Euroopas suhtutakse piima tootmiskvoodi kadumisse 2015. aastal kahetiselt, sest kardetakse, et põhjapoolsed tootja ei suuda siis Lõuna-Euroopaga konkureerida,” rääkis Seeder täna Paides toimuval Piimafoorumil. „Tänaste tootmisnäitajate põhjal eestlased seda küll kartma ei pea.”

4.11.2010, Eesti Põllumajandusministeerium, Hindrek Riikoja

Analüüs: Sanktsioonide kogumõju Eesti toidusektorile ulatub 150 miljoni euroni

Venemaa poolt Euroopa Liidu toidukaupadele augustis kehtestatud sisseveokeelu kogumõju Eesti toidusektorile ulatub 150 miljoni euroni aastas, selgus täna Põllumajandusministeeriumis esitletud Eesti Konjunktuuriinstituudi analüüsist.

9.09.2014, Eesti Põllumajandusministeerium, Kristo Mäe

Euroopa Liidus kaovad tänasest piimakvoodid

Kolmapäevast alates ei kehti Euroopa Liidus enam piimatootmiskvoodid, mis tähendab pöördelist muutust Euroopa piimandussektorile.

01.04.2015, Pealinn

Seakatkust võib saada uus normaalsus

Viirus. Kui sigade Aafrika katk peaks pääsema Eesti suurimatesse seafarmidesse, tõotab see riigile märkimisväärset majanduslikku kahju.

22.07.2015, Postimees, Oliver Kund

Riik kulutab seakatkuga võitlemiseks üle 600 000 euro

Riik kulutab Aafrika seakatku likvideerimiseks üle 620 000 euro, lisaks on ette nähtud miljonid eurod taudi leviku tõkestamiseks.

12.12.2015, Postimees, Merike Teder

Seakasvatajate tume tulevik

Seakasvatajatel ei ole head alternatiivi oma tegevuse ümberkorraldamiseks, sest riik neid ei toeta ja palusid võib ees oodata tegevuse lõpetamine.

2015, Põllumehe teataja nr 4, Merike Lees

Kas peame saatma Eesti lehmad Poolasse vorstiks?

Võrumaa noored talunikud tegid järsu kannapöörde ning saadavad oma 200pealise piimakarja Lätti ja Poola tapamajja. Üle Eesti võib tapale jõuda veel 5000 lehma ja piimatootmise lõpetada kuni poolsada tootjat.

3.09.2015, Maaleht, Silja Lättemäe

Aasta põllumehed: Kui valitsus kohe ei sekku, hävib meie elutöö!

„10 000 piimalehma on kadunud, 22 000 siga hukatud, tõumullikad riigist välja müüdud – see on üks suuremad põllumajanduse kriise taasiseseisvunud Eestis,” tõdevad põllumehed.

10.09.2015, Maaleht, Silja Lättemäe

Põllumehed protestisid traktorite mühinal

„Mitte kunagi varem pole põllumehed nii jõuliselt oma meelt avaldanud kui sel esmaspäeval – Toompeale sõitis kolonnis 101 traktorit, osa neist oli oma plakatitega läbinud kogu Eesti. Kohal oli mitusada miitingulist.

17.09.2015, Maaleht, Silja Lättemäe

Esimesed miljonid on põllumeestele lubatud

Põllumeeste keskliidu presidendi Juhan Särgava sõnul päästab Euroopa Komisjoni lubatud 7,56 miljonit eurot nii mõnegi lehma tapamajast.

17.09.2015, Maaleht, Silja Lättemäe

Riik alustab seakatku nakatanud farmide kahjude hüvitamist

Maaeluministeerium alustab Veterinaar- ja Toiduameti (VTA) otsuse alusel 15 sigade Aafrika katku nakatunud farmi kahjude hüvitamist kokku 1,39 miljoni euro ulatuses.

14.10.2015, Eesti Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, Eesti Maaeluministeerium

PRIA alustas sea- ja piimandussektorile erakorralise toetuse maksmist

Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni amet (PRIA) alustas Euroopa Liidu erakorralise toetuse maksmisega piimatootjatele ja sealihatootjatele kogusummas 10,6 miljonit eurot.

18.12.2015, Võrumaa Teataja

Maaeluministeerium jätkab sealihakonservide ostmise riigi toiduvarusse

Maaeluministeerium pikendas lepingut AS Maag Konservitööstuselt sealihakonservide ostmiseks riigi toiduvarusse. Konservid valmistatakse seakatku leviku piiramiseks kehtestatud III tsoonist pärinevate sigade lihast, mille ostmist jätkab AS Maag Konservitööstus alates jaanuari kolmandast nädalast.

22.12.2015, Eesti Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet,  Eesti Maaeluministeerium

Aasta 2015 – katkuaeg Eestis kestab

Viimane katkujuhtum kodusigadel diagnoositi 21. septembril 2015 Võrumaal Varstu vallas. Sellega said katkujuhtumid farmides ühtäkki läbi. Taudikollete likvideerimise kulud kokku said ligikaudu 3,2 miljonit eurot. Loomapidajad said hukkunud ja hukatud loomade eest hüvitist 100% ulatuses, kokku 1,92 miljonit eurot, kuid majanduslik kahju oli siiski kaugelt suurem. Siiani metsades leviv viirus ei lase paljudes farmides seakasvatusega jätkata.

2016, Maaeluministeeriumi aastaraamat 2015, Enno Piisang

Põllumajandus-Kaubanduskoda: põllumehed maksavad suure osa Euroopa Liidu otsetoetustest riigile maksudega tagasi

Vaatamata põllumajandussektori keerulisele olukorrale deklareerisid Eesti põllumajandusettevõtted 2015. aastal võrreldes varasemaga maksu-ja tolliametile pea viiendiku võrra rohkem makse. Põllumajandussektorite lõikes maksavad suurema osa maksudest piimatootmisega seotud ettevõtjad, selgub Maaeluministeeriumi ülevaatest.

6.04.2016, Lääne Elu, Urmas Lauri

Vaid toodangu müük ja ühistegevus toob kriisist välja

2016. aasta kõige suuremaks küsimuseks toidutootjatele kujuneb see, kuidas end kohandada uue ja karmi turuolukorraga. Piimatootjaid võiks aidata vaid senisest tugevam koondumine, töötlemisvõimsuse rajamine ja toodetega lõpptarbijani jõudmine.

04.2016, Põllumehe teataja nr 4, Urmas Kruuse

Põllumehed nõuavad kriisiabi mitte toetuste ümberjagamisi

Põllumeeste hinnangul on kriisis sektoritele vaja maksta üleminekutoetusi ja kriisiabi, mitte tegeleda toetuste ümberjagamisega.

6.06.2016, Postimees, Birgit Podelsky

Kriis põllumajanduses jätab tühjaks ka moodsad laudad

Täna Lääne-Virumaal Müüriku farmis toimunud pressiseminaril tõdeti, et käesolev kriis on sundinud lisaks paljudele väiketootjatele loomakasvatust lõpetama ka terve rea suuremaid ettevõtteid, kes on alles suhteliselt hiljuti investeerinud kaasaegsetesse farmidesse. OÜ Müüriku Farmer müüs selle aasta jaanipäevaks tühjaks 400-pealise piimakarjalauda.

11.09.2016, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda

Põllumehed kingivad riigikogule Trooja lehma täis täiesti ohutut kauasäilivat Poola piima

Põllumehed korraldavad täna kell 13-15 Tallinnas Toompeal aktsiooni „(M)ärkamine!”, millega kutsutakse avalikkust üles märkama, millised on põllumajandussektori pikale veninud kriisi tagajärjed Eesti toidulauale ja maapiirkondadele. Põllumehed kingivad aktsiooni käigus riigikogule Trooja lehma, mille seest parlamendi liikmed leiavad 101 pakki täiesti ohutut kauasäilivat Poola piima.

12.09.2016, Maaleht

Põllumajandus-kaubanduskoda: piimakriis on läbi

Kriis piimandussektoris on vähemalt selleks korraks läbi, leiab põllumajandus-kaubanduskoda. Viimastel kuudel on piimakilo kokkuostuhind olnud üle 30 sendi, mis on kümme senti rohkem kui kriisiperioodil. Suuremat hinnatõusu aga lähikuudel ilmselt oodata ei ole.

14.02.2017, Maaleht, Triinu Laan

Põllumeestele makstakse 19,9 miljonit eurot üleminekutoetusi

Maaeluminister Tarmo Tamm allkirjastas 2017. aastal antavate üleminekutoetuste loetelu ja loomakasvatuse üleminekutoetuse tingimused. Kokku makstakse 2017. aastal üleminekutoetusteks 19,9 miljoni eurot, millest viie loomakasvatuse üleminekutoetuse eelarve on kokku 13,9 miljonit eurot.

20.02.2017, Eesti Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, Eesti Maaeluministeerium

Põllumajanduslike majapidamiste arv jätkab vähenemist

2016. aasta põllumajanduse struktuuriuuringu esialgsetel andmetel oli Eestis 16 700 vähemalt ühehektarise põllumajandusmaaga või põhiliselt müügiks tootvat põllumajanduslikku majapidamist, mida on ligi 2500 majapidamist vähem kui kolm aastat tagasi, teatab Statistikaamet.

14.03.2017, Eesti Statistikaamet, Eve Valdvee

Kõik õigused kaitstud © SA Eesti Maaelumuuseumid