Veidi rohkem kui kuu tagasi panime puuvillased aluspüksid koos bokashi kliide ja biojäätmetega õhukindlasse anumasse käärima. 17. augustil oli lõpuks aeg anum lahti teha ja vaadata, mis pükstega vahepeal toimunud on.
Kui keegi lootis näha peaaegu täiesti kadunud pükse, siis üllatus-üllatus, püksid olid endiselt üsna selgelt äratuntavad.
Aga tegelikult oligi kõik just nii nagu pidi.
Panime ju püksid käärima, mitte tavapärasesse komposti lagunema. Õhukindlas anumas ei pääsenud neile ligi õhk ega suuremad lagundajad nagu ussid, putukavastsed ja teised tegelased, kes tavalises kompostis puuvillase materjali kallale asuvad. Selle asemel toimus käärimine ning püksid jõudsid koos muu materjaliga vaheetappi, mida võib nimetada eelkompostiks.
Kangas ise oli muutunud märgatavalt rabedamaks. See ongi järgmise etapi jaoks oluline, sest kui käärinud materjal nüüd päris komposti või mulda panna, kus sellele pääsevad ligi õhk, seened, ussid, vastsed ja mikroorganismid, peaks lagunemine minema juba palju kiiremini. Umbes nädalaga võib puuvillasest kangast olla alles üsna vähe.
Praegu me seda järgmist etappi siiski veel ei alustanud. Sulgesime anuma uuesti õhukindlalt ja saatsime kogu komplekti Eesti Rahva Muuseumi muuseumihariduse infopäevale, kus räägime muu hulgas uutest mullanäituse muuseumitundidest ja loomulikult ka meie teiste tegevuskohtade haridusprogrammidest.
Teised püksid ootavad veel mulla sees
Bokashi-katse on ainult üks osa meie mullapükste loost. Juunis matsime puuvillased aluspüksid päriselt mulda kõigis kolmes tegevuskohas: MUHK / Eesti Põllumajandusmuuseumis Ülenurmel, C.R. Jakobsoni Talumuuseumis Kurgjal ja Tori Hobusekasvanduses.
Need püksid on veetnud suve päris mullas, kus neile on ligi pääsenud kõik see, mida õhukindlas anumas ei olnud – õhk, seened, ussid, putukavastsed, mikroorganismid ja teised lagundajad.
8. septembril kaevame kõik kolm püksipaari välja.
Siis saame võrrelda, mida eri paigus tegutsenud mullaelustik puuvillaga teinud on ja kui palju pükstest alles on jäänud.
Ja kõige parem osa on see, et neid tulemusi ei pane me pärast kuhugi kasti ära. Väljakaevatud püksijäänused lähevad uuele püsinäitusele „Milleks mulle muld?! Seemnest saagini, äkkest robotini“, kus saavad neid alates 18. septembrist kõik külastajad ise uudistada.
Näituse avamiseni on jäänud täpselt üks kuu
Täna, 18. augustil, on uue püsinäituse avamiseni jäänud täpselt üks kuu.
Selle aja jooksul jõuab näitus järjest rohkem valmis saada, 8. septembril kaevame välja päriselt mullas olnud püksid ning 18. septembril saavad kõik need lood näitusel kokku.
Ühed püksid on käärinud, teised ootavad veel mulla sees oma väljakaevamist ja peagi saab iga külastaja oma silmaga vaadata, mida mullaelustik puuvillase kangaga teha suudab.
Mullapüksid on tegelikult ainult üks väike osa uuest näitusest, aga väga hea näide sellest, kui palju toimub meie jalge all ilma, et me seda igapäevaselt märkaksime.
„Milleks mulle muld?! Seemnest saagini, äkkest robotini“ on avatud alates 18. septembrist.