Tori hobuse loos on üks nimi, millest ei saa mööda vaadata. See nimi on Hetman.
Kui rääkida Eestis aretatud tori hobuse kujunemisest, siis ei ole Hetman lihtsalt üks ajalooline täkk paljude teiste seas. Teda peetakse tori hobusetõu esiisaks – hobuseks, kelle mõju ulatus kaugele üle tema enda eluea ja kelle pärandus on jätnud sügava jälje Eesti hobusekasvatuse ajalukku.
Hetmani lugu algas Eestist kaugel. Ta sündis 1886. aastal Poolas Klementsovo hobusekasvanduses. Tõult oli ta norfolk-roadsteri tõugu ristandtäkk. See tähendas, et temas ühinesid omadused, mida 19. sajandi lõpu hobusekasvatuses väga hinnati: tugev kehaehitus, hea liikumine, töövõime, vastupidavus ja sobivus nii rakendi- kui ka sõiduhobuseks.
Eestisse jõudis Hetman 1892. aastal. Tema tõi siia Sangaste mõisa omanik, krahv Friedrich Georg Magnus Berg, kes on Eesti ajaloos tuntud kui uuendusmeelne mõisnik, põllumajanduse edendaja ja sordiaretaja. Aeg, mil Hetman Eestisse jõudis, oli kohaliku hobusekasvatuse jaoks oluline. Kohalikud eesti taluhobused olid küll vastupidavad ja meie oludesse hästi sobitunud, kuid sageli väikest kasvu ning ebaühtlaste omadustega. Vajati hobust, kes aitaks parandada kohaliku hobuse tüüpi, lisades rohkem kasvu, tugevamat kehaehitust, paremat liikumist ja ühtlasemat pärandumist.
Just selliseks hobuseks Hetman osutuski
Ta oli uhke tumeraudjat värvi täkk, kuid tema tõeline tähtsus ei seisnenud ainult välimuses. Hetman hiilgas oma pärandusvõime poolest. Tori Hobusekasvandusele andis ta 48 sugutäkku ja 37 sugumära. Need arvud näitavad selgelt, kui oluline roll oli tal aretustöös. Veelgi olulisem oli aga see, et Hetman andis edasi soovitud omadusi piisavalt järjekindlalt ja tugevalt, et tema järglaste kaudu hakkas kujunema uus, äratuntav hobusetüüp.
Alates Hetmanist hakati saadud hobumaterjali nimetama tori-roadsteriks. See oli oluline samm teel tori hobuse kui tõu kujunemiseni. Hetmani järglastes hinnati head veojõudu, vastupidavust, ilusat liikumist ja meeldivat temperamenti. Need ei olnud juhuslikud üksikomadused, vaid tunnused, mille najal sai hakata süsteemselt edasi aretama hobust, kes sobiks Eesti oludesse ja vastaks samal ajal muutuva aja vajadustele. Hobusearetuses ei nimetata esiisaks lihtsalt kõige vanemat või esimest hobust. Esiisaks saab hobune siis, kui tema mõju on tõu kujunemisel otsustav, kui ta annab edasi soovitud omadusi stabiilselt ning kui tema jälg on nähtav mitme põlvkonna jooksul. Hetman vastas kõigile neile tingimustele.
Kõigi tori tõugu hobuste esiisa Hetman. Foto Eesti Põllumajandusmuuseumile annetatud albumist.
Hetmani skeleti pakkimine Eesti Põllumajandusmuuseumis enne selle transportimist Tori Hobusekasvandusse aastal 2021.
Hetmani lugu ei lõppenud ka tema surmaga.
Ta suri 1912. aastal. Pärast surma maeti Hetman koplisse ning samas asunud kivirahnule raiuti tema nimi, sünni- ja surmaaasta. 1926. aastal kaevati Hetmani säilmed üles. Seejärel seisis tema skelett pikka aega ühe Tori elamu pööningul. 1977. aastal jõudis skelett Tartusse veterinaaride hoolde. Alates 1992. aastast oli Hetmani skelett Eesti Põllumajandusmuuseumis ning nüüd on see jõudnud tagasi Tori hobusekasvanduse näitusele.
See teekond on omamoodi sümboolne. Hetman tuli Eestisse kaugelt, sai Toris ühe tõu kujunemise võtmetegelaseks, maeti siinsesse maasse, rändas seejärel läbi erinevate hoiupaikade ja jõudis lõpuks tagasi sinna, kus tema lugu kõige tugevamalt kõneleb – Tori Hobusekasvandusse.
Tänasel näitusel ei ole Hetman ainult ajalooline nimi või skelett vitriinis. Ta on võimalus rääkida sellest, kuidas sünnib tõug, kuidas üks hobune võib mõjutada põlvkondi ja miks aretustöö ei ole kunagi ainult loomade valimine, vaid ka inimeste otsuste, teadmiste ja vastutuse lugu.
Hetmani kaudu saab nähtavaks Tori hobuse algus. Aga tema lugu küsib ka tänapäeval edasi: kuidas hoida ja mõtestada pärandit, mis on kujunenud üle rohkem kui sajandi? Kuidas rääkida hobusest, kes oli oma ajas aretuslik läbimurre, kuid kelle tähendus ulatub tänasesse päeva?
Hetman oli rohkem kui üks tähelepanuväärne täkk. Ta oli alguspunkt. Tema kaudu hakkas kujunema tori hobune sellisena, nagu seda tõugu hiljem tunti – tugev, vastupidav, mitmekülgne ja inimese kõrval töötamiseks loodud hobune.
Just seepärast on Hetmani lugu ka Tori lugu. Ja Tori lugu ei ole ainult minevik. See on pärand, mille tähendus sõltub sellest, kuidas me seda täna mõistame, hoiame ja edasi kanname.
