Eriline leid Põllumajandusmuuseumi kogus – "haltuurakorras" valminud muldaja-vaoajaja

Eesti Põllumajandusmuuseumi kogusse jõudis uus ja ainulaadne eksponaat – mõneti ebatavalise taustaga muldaja-vaoajaja. See masin on rohkem kui lihtsalt tööriist – see jutustab lugu 1980.ndate ja 90.ndate leidlikust ajastust, kus kohati kasinate võimaluste kiuste sündisid käsitööna pärlid, mis leidsid kiirelt omaniku ja omasid igapäevaelus suurt väärtust.

Kuidas sündis muldaja-vaoajaja?

Aastatel 1988–1995 toimetasid Mõisaküla Ekskavaatoritehases Talleks kaks nutikat meest, kes panid üheskoos kokku masinaid, mida ametlik tootmiskava ei näinud ette. Freesija Heino Kuusk ja treial Jaan Jakobson valmistasid „haltuura“ korras umbes 50 muldaja-vaoajajat, mis aitasid kartulivaod sisse ajada ning mulda töödelda. Tegu polnud pelgalt tööga – see oli nende meistrite käte looming, mille nõudlus levis kiirelt soovituste kaudu.

Tipp-aeg 1991 ja värvikad vahetuslood

Aasta 1991 oli muldajatele „kuldajastu“ – kui masinad müügile ilmusid, kadusid need Kadaka turult sama kiiresti. Paljud said masinast teada tutvuste kaudu, ning üks põnevamaid tehinguid oli muldaja vahetus värvilise Raduga televiisori vastu. Hea näide sellest, kuidas vajalikud asjad leidsid tollal tee inimesteni kavaluse ja kaubavahetuse kaudu!

Eriline eksponaat saab peagi oma koha näitusel

Täna on muldaja-vaoajaja juba Põllumajandusmuuseumi kogus annetusena Heino Kuuse pojalt Ilmar Kuuselt, kes tuli masinat ka muuseumile üle andma ja demonstreeris selle töötamist. Esialgu on masin osa muuseumi kogust, kuid tulevikus näevad külastajad seda isetehtud masinate näitusel „Kui aeg on kasin, siis leiuta masin“. Näitusel on publiku ees ka teised leidlikud lahendused, mis sündisid keerulisel ajal Eestis, kus nappus tõi esile „kuldsete käte“ oskused ja tõelise leiutajavaimu.

Ootame põnevusega, et saame seda lugu ja teisi leidlikke masinaid ka külastajatega jagada, et need tõestaksid, kuidas kavalus ja nutikus on olnud Eestis alati hinnatud oskused!