Mihkel Ilmjärv ei plaaninud nooruses saada hobusemeheks. Külakooliõpetaja poeg Võisiku vallast omandas 1913. aastal Riia vaimulikus seminaris köster-kooliõpetaja kutse. Tundus, et elu viib teda kiriku ja klassiruumi suunas. Kuid midagi tõmbas teda edasi. Paar aastat hiljem istus ta juba Tartu Veterinaariainstituudi pingis, lõpetas selle 1917. aastal ning tema tee hakkas kulgema hoopis teisale, loomade juurde.

Läbi Kiievi sõjaväeloomaarsti aastate, läbi Põllutööministeeriumi koridoride ja maakonnaloomaarsti ametikohtade jõudis Ilmjärv 1926. aastal sinna, kus ta kuulus: Tori Hobusekasvanduse juhataja toolile. Sellest hetkest algab ühe mehe ja ühe hobutõu ühine lugu.

Esimese asjana võttis ta käsile midagi, mida teised olid aastaid unistanud, ta koondas Torisse kokku legendaarse Hetmani liini hobused. Hetman, see poolakas täkk, kes oli haruldaselt tugeva pärandamisvõimega, oli juba aastakümneid tori tõu selgrooks olnud. Ilmjärv mõistis selle liini väärtust.

Kuid hea peremees ei luba end pimestada mineviku hiilgusest. 1930. aastateks oli selge, et puhasaretus võtab tõult jõudu, hobused muutusid elegantseteks, aga nõrgemaks. Tuli tuua värsket verd. 1937. aastal tegi Ilmjärv sammu, mis osutus üllatavalt kaugeleulatuvaks. Ta sõitis Prantsusmaale ja tõi sealt Torile viis postjee-bretooni täkku. Need massiivsed, tugeva kehaehitusega prantsuse hobused andsid tori tõule just selle, mida ta vajas: lihaselist jõudu ja universaalsust nii põllul kui teel. Nende täkkude järeltulijad elavad tori tõus tänase päevani.

Ilmjärv ei olnud mees, kes lihtsalt hobuseid vaatas, vaid ta ka kirjutas nendest. Ta toimetas ajakirja "Meie Hobune" ning pani aastate jooksul kirja põhjaliku ülevaate tori tõu kujunemisest. 1957. aastal ilmunud raamat "Tori hobune" on tänaseni käsiraamatuks kõigile, kes sellest tõust tõsiselt huvituvad. Ja mis veelgi kõnekam, Soome tori hobuse selts on selle raamatu isegi elektrooniliseks skaneerinud, et see maailmale kättesaadav oleks.

Siis tuli 1947. aasta.

ENSV riikliku preemia laureaat aastast 1947 ja teeneline teadlane aastast 1945, kel auhinnad olid värskelt käes, pidi poliitiliste tuulte tõttu Torist lahkuma. Tori hobuse kujundamine oli olnud tema elu töö 1926–1947, üle kahekümne aasta. Nüüd tuli leppida sellega, et uks on suletud.

Ta asus küll tööle ENSV Teaduste Akadeemia Loomakasvatuse ja Veterinaaria Instituudi hobusekasvatuse sektori juhina, kuid karjäär lõppes rajameistrina Viljandi lähedal riiklikus sugutäkkude tallis. Mees, kes oli kujundanud terve tõu saatuse, mõõtis nüüd väravaid ja heinamaid.

Mihkel Ilmjärv suri 30. jaanuaril 1951 Viljandis, vaid 59-aastaselt.

Kuid Tori ei unustanud teda. 1966. aastal avati Tori pargis tema büst. Skulptor August Vommi kätetöö, mis pühendati nii tema 75. sünniaastapäevale kui kasvanduse 110. juubelile. Täna seisab see büst Tori hobusekasvanduse hoovis, vaatab üle aia sinna, kus hobused käivad ja meenutab, et suured asjad sünnivad vahel täiesti ootamatute inimeste töö tulemusena. Köstrikoolist veterinaariks, veterinaarist tõukujundajaks, see oli mees, kes muutis tori hobuse arengut.