Tori hobuse aretamine on läbi oma ajaloo olnud alati ajas kohanev, et täita selles ajaperioodis olnud vajadusi. Tori tõug on kujunenud läbi rohkete aretusvõtete-katsetuste juba ligi 170 aasta jooksul. Täna on hobused ja kasvatajad lahterdatud vastavalt tõuraamatutesse kuulumisele, kas ohustatud tõugu tori universaalsuuna ja vanatori tõugu hobuste või ajaloolise tori hobuste tõuraamatu järgi. Tori tõul on kolm erinevat tõuraamatut, millega käivad kaasas aretajate erinevad seisukohad geneetiliselt õigeima tori hobuse kohta. Sihtasutuse Eesti Maaelumuuseumid koosseisu kuuluva ajaloolise Tori hobusekasvanduse ülesanne on muuseumina jälgida aretustraditsiooni läbi aja, seda ka tänapäeval. Meil on ka oma hobukari, kelle abil täidame oma elava muuseumi ülesandeid. Küll aga vaatame tõuraamatute pinnalt murelikult tulevikku, sest väikesearvulised populatsioonid ja killustatus võib kahandada tori hobuste hulka ja kvaliteeti tervikuna kiiremini kui ühiskonnas on selleks aega antud. Ärgem unustagem, et tori hobuseid on arvuliselt kokku ca tuhatkond ja hobuste kasutusala igapäevategevustes ei ole hetkel suurenevas tendentsis. Eesti kultuuriruumis ei ole tori hobune mitte üksnes geneetilise põlvnemise küsimus. Kultuurhobune ja tema aretustraditsioonid erinevate aretuskogukondade näol on Eesti ajaloo ja kultuuri peegel, mida peame oskama hinnata ja mille säilimise nimel tööd tegema.
Tori Hobusekasvandus sai alguse 1856. a, mil mõisnikud hakkasid otsima hobuseid, kellega saaks parandada väiksemakasvulist, kohalike oludega kohanenud ja põllutööde vajadustele vastavat eesti tõugu hobust. Põllumajanduse vajadused olid 19. sajandi lõpuks suurenenud ja uus ajastu vajas uue hobuse loomist. Katsetustega jõuti Hetmanini. Temast sai alguse tunnustatud tori hobusetõug, kes on sisult kultuurhobune. See on Eesti hobusekasvatajate looming, mille üle tunneb täna uhkust mitte üksnes Tori alevik, vaid kõik, kes tegelevad tori hobusega nende aretajatena. Hobuste tuleviku garanteerivad nii aretajate professionaalne järelkasv kui ka hobuteenuste kasutajate (nii sise- kui välisturistid) olemasolu ja huvi saada aru väärtusest.
Tõuraamatu pidajad on oma tegevust kirjeldanud, kuid tori hobuse laiem aretajate kogukond ja nende vajadused on uurimata. Seega on tuntav tugev surve aretusseltside ja aretajate poolt, et puudu on neid ühendav ja tori tõu väärtusi edasi kanda aitav püsiv pidepunkt. Kuna Tori Hobusekasvandusest on kõik alguse saanud, siis jälgitakse väga hoolega, mida siin tehakse, kas siin on ikka tori hobuseid ja millised need täpselt on. Meil on kõigi tori tõuraamatute hobuseid. Muuseumi võimekusel on paraku siiski piirid, mis antud nii meie omaniku kui ka ühiskondliku tausta tõttu. Seepärast nägime oma missiooni algatada protsess, millega viia tori hobuse aretamine ja ühtlasi tori hobuse väärtustamine laiemale tasapinnale kui üksnes tõuraamatute aretuskavade raamid. Tegime taotluse kanda tori tõugu kultuurhobuse aretamine UNESCO Eesti vaimse kultuuripärandi nimistusse. Tori Hobusekasvandus koos tori hobuste aretajate ja pidajatega üle Eesti on ajalooliselt ühtne kultuuriline kogukond. Tori hobusete fänne ja pidajaid on ka välismaal. Läbi UNESCO nimistu saame olema riiklikult väärtustatud, laiemalt nähtavad ja eeskujuks. Selle läbi toetame nii aretajaid kui ka aitame vältida tori tõugu hobuseid väljasuremise ohust. Nimistusse kuulumine ei anna otsest rahalist toetust, kuid hobustega seotud laialdaste tegevuste väärtuse siseriiklik ja seejärel rahvusvaheline tunnustamine just kultuurilise tähtsuse taustal annab lõpptulemusel eelistuse ka rahas väljenduvale väärtusele.
Kui Sa, hea lugeja, jõudsid järjega siia, siis uudis on, et Eesti vaimse kultuuripärandi nõukogu hindas ühehäälselt meie koostatud ideekavandi “Tori tõugu kultuurhobuste aretamine” heaks ja andis rohelise tule kandmaks tori hobuse aretustraditsioon UNESCO Eesti vaimse kultuuripärandi nimistusse. Edasi hakkab pikk ettevalmistus nimistu ametliku taotluse koostamiseks ning kaugem eesmärk on saada rahvusvahelisse UNESCO nimekirja.
Agris Juhkov – Sihtasutuse Eesti Maaelumuuseumid hobumajanduse juht
Merike Lang – Sihtasutuse Eesti Maaelumuuseumid juhatuse liige