Harkadra nimi tuleneb kaheharulisest rauapuust, mille otstes on sahkrauad. Sahapuu moodustavad kaks puupakku, mis on omavahel ühendatud kahe puuklotsi ja metallvarvaga. Sahad kinnituvad rauapuudele kahe metallpoldiga. Mulla pmberlükkmaiseks on raudne lusikas, mida võib seada emma-kumma saharaua peale selle järgi, kuhu poole muld peab kalduma. Lusikas puudub. Raupuud hoiab kohal ette seatud otsiti aisade alla pandud rindpakk. hargi vahele ja aisade külge kinnitatud väädid, milledesk on mitmekordne traat. Aisade (vengede) ühendajaks on eespool nabapulk. Nabapulk on metallist nurkraud, mis kinnitub kurgede külge naeltega. Tagumised aisaotsad on ühendatud käsipuuga. Käepidemed treitud.

Eesti Põllumajandusmuuseumile müüs adra Piret Kõivsaar Võrumaalt Lasva vallast Kõrgessaare külast 1996. a.

Annetanud Johanna Orav Pärnumaalt Häädemeeste külanõukogust Sõpruse kolhoosist Kalju külast Silla talust 1972. a.

Rauapuuks on kaks puitklotsi, mis on ühendatud külje pealt kahest kohast poltidega. Sahkrauad kinnitatud ülevalt ja alt metallpoltidega rauapuu külge. Aiste otstes metallaasad. Tagumistes otstes metallvarvad (L-kujulised), mille külge kinnitatud käsipuu. Nabapulga külge kinnituvad kahe keermestatud poldiga ühendatud väädid.

19.sajand

Uuendused maaelus toimusid üksikute mõisnike valgustuslike ideede mõjul suunaga  üldkasulikkusele ja ratsionaalsusele majanduse korraldamisel ning ühiskondlike suhete kaasjastamisel. Enamikus konservatiivse mõisnikkonna, ühiskondlikku stabiilsust taotleva valitsuse ja feodaalse koormuse kergendamist nõudleva talurahva erihuvide pingeväljas jõuti 19. sajandi algul  kohati vastuoliste talurahvaseadusteni. Mõisnikud loobusid mõnedest neile tülikatest patriarhaalsetest kohustustest talupoegade elu korraldamisel, pannes osa ülesandeid vallakogukondade õlgadele, nagu talupoegade omavaheliste tüliküsimuste lahendamine   1802. ja 1804. a. seaduste kohaselt Liivi- ja Eestimaal loodud vallakohtutes, samuti vastutus magasiaitade pidamisel.

Pärisorjuse kaotamisega 1816 Eestimaal ja 1819 Liivimaal said talupojad isikliku vabaduse, mõnevõrra laienes liikumisvabadus, kuid säilus talude teorendikohustusest tulenenud majanduslik sõltuvus mõisast. Pandi kindlam alus ka talurahvakoolile, mille ülalpidamine langes nüüd suuresti vallakogukonna kanda, säilus aga mõisa ja kiriku kontroll selle üle.

Dokumente antud ajastust

Koormiste reguleerimine

Hiljemalt 15. sajandil kujunes välja feodaalne koormis teorent, mille  raames pidid talupojad talumaa kasutamise eest harima teatud arv päevi nädalas (nn teopäevad) oma töövahenditega mõisate põllumaid. Teotöö jagunes nädala- ja abiteoks. Nädalateo raames pidi talu mõisa ees tegema jalapäevi ja rakmepäevi. Viimase puhul tuli mõisa saata tööline koos hobuse või härja ja rakendiga. Abiteo raames käidi mõisavooris ning tehti hooajatöid.  Kõik talude peal lasuvad koormised pandi kirja vakuraamatutesse. 1804. aasta talurahvaseaduse alusel reguleeriti ja fikseeriti koormiseid ning viidi need pärast revisjoni vastavusse talude tegeliku kandevõimega.

Kolti Jaagu talule kuulunud vakuraamatusse kirja pandud teopäevad. (EPM TR 952:18 A)

Magasiaidad talupoegadele

Magasiaitade eesmärk oli talupoegadele mõeldud viljatagavara olemasolu kindlustamine. 1816. ja 1819. aasta talurahvaseadus reguleeris magasivilja laenamise ja tagastamise korra, mille toimimise eest hakkas vastutust kandma vallakogukond ise. 1843. aastal anti magasiaitade kohta välja ka erimäärustik, mille punktid leidsid koha ka hilisemates talurahvaseadustes. Kevadeti määrati kindlaks magasipäevad, millal talupoegadel oli võimalik magasiaidast vilja laenutada: laenates oli mõõt triiki, tagastades kuhjaga. Spetsiaalsesse raamatusse kirjutati kevadel üles viljalaenud ja sügiseti nende tagastamine. Arvestust peeti tsetverikutes ja karnitsates.

Kärgula valla magasiraamatu esimesel lehel on kirjas, kuidas magasiaidast vilja väljaandmine toimus. (EPM D 6)

Eesti Vabariigi aeg

1919. a. maareform ja selle järelkaja

Põhjalik murrang Eesti põllumajanduses ja maaelus toimus 1919. aastal sotsiaal-poliitilistel põhjustel vastuvõetud 1919. a. maaseaduse   elluviimisel.  Eesti Vabariigi omanduseks võõrandatud mõisnike suurmaaomandist moodustus riiklik maafond, millest metsamaa jäi valdavalt riigi omandusse, põllumajanduslik maa aga jagati väikemajapidamisteks maatarahvale – autasumaana Vabadussõjas osalenuile, asunikutalude, käsitööliskohtade ja elamukruntidena endistele maatöölistele ja teistele maasoovijatele. Algselt riigirentnikest uustalunikest said peatselt ostu teel maaomanikud.

Maareform tulemusena kadus mõis kui suurmajand (va. vähesed riigimõisad) ning Eestis sai maksvusele pea täielikult väiketootmisel rajanev agraarstruktuur. Ehkki maareformiga ei suudetud rahuldada kõiki maasoove, kasvas maaproletariaadi arvel oluliselt väikemaaomanikest keskklass ning maaelanike sotsiaalse struktuuri ühtlustumisega, vähenesid sotsiaalsed pinged.

Maareform tehti läbikaalutult, selle jooksul põllumajandussaaduste tootmine oluliselt ei vähenenud, mõne aasta pärast hakkas see vähehaaval suurenema. Talud varustasid põllumajandustoodetega kogu Eesti tarbijaskonda. Tänu laialt arenenud ühistegevusele (laenu-, hoiu-, tarbijate-, turustus-, piima-, seemnevilja-, masina- jt. ühistud) muutus eesti iseseisvuse lõpuks hästi toimetuleva ja maailmaturul konkurentsivõimelise põllumajandusega riigiks.

Vannasadrad

Vannasader võeti Eesti alal kasutusele arvatavasti I aastatuhande esimesel poolel p. Kr. 19. sajandi lõpuks ja 20. sajandi alguseks oli ta kasutusele jäänud peamiselt Lääne-Eestis ja saartel.

Detailid: puidust vannas, mille otsas künniraud. Vannase teine ots on kinni adravarres. Vannase ja varre ühendajaks on pulk (sõlg). Varrest tõuseb tahapoole poolviltu adra käepide ehk kurg. Kure toeks on seda ja varrepära ühendav kureroog.

Puidust vannase ühes otsas künniraud, teine ots on kinni adravarres. Vannase ja varre ühendajaks on pulk (sõlg). Varrest tõuseb tahapoole poolviltu adra käepide ehk kurg. Kure toeks on seda ja varre pära ühendav kureroog.

Esimesed hõlmadrad tulid kasutusele 19. saj. I. p. mõisates, seda soodustas ristikukasvatus. Seniste atradega oli raske ristikupõldu künda. Taludes levis ulatuslikumalt 19. saj. viimasel veerandil. Esimese künnivõistluse Eestis hõmadra propageerimiseks korraldas 1874. a. Vändras C. R. Jakobson.

Adra korpus koosneb terast, hõlmast, tallast, ankrust. Adrakorpuse tagumisele osale kinnitatud kured. Kured omavahel ühendatud 5 siderauaga. Kured puidust treitud käepidemetega. Adra ankur lisatoega. Lisatoe konksule kinnitub veoraud. Veoraua asendi muutmiseks on tiisli esiosale kinnitatud tellimisraud. Adra korpuse ette on klambri ja ja plaadiga kinnitatud pidenuga. Hõlm paigatud.

Annetanud Viktor Tomband Jõgeva rajoonist Umbusi külanõukogust 1971. a.

Veoajaja (kartulimutt)

Puidust tiisli esiosale kinnitatud tellimisraud kõrvale suunas 3 asendiga ja püstsuunas 5 asendiga. Adra ankur valmistatud nelikantrauast ja terasplaadist. Ankrule kinnitatud tera, hõlm ja tald kannaga. Korpuse ees tiislil klamber ja plaat pidenoa (puudub) kinnitamiseks. Adra juhtimiseks tagaosas puidust kured. Kurgede kinnitus alt nelikantrauast lisatoega. Adra hõlm murdunud. Parempoolne kurg murdunud. Vasakpoolne kurg käepideme juurest parandatud metallrõngaga.

Puidust tiisli esiosas tellimisraud (viis asendit kõrvale ja viis asendit püstsuunas). Tellimisraual konks kolgi ühendamiseks. Adra ankur painutatud vinkelrauast. Ankrule kinnitatud hõlm, massiivne tera, tald. Tallale needitud eraldi tugikand. Tiislil klamber ja plaat pidenoa (puudub) kinnitamiseks. Adra juhtimiseks tagaosas puidust kured. Omavahel kured ühendatud alt lattrauaga ja ülevalt puidust sidepulga ja metallist tõmmitsvardaga.

Puutiisliga pooleteisthobuseader. Puidust tiisli esiosas mõlemas suunas sujuvalt muudetava asendiga tellimisraud. Tiisli tagaosale kinnitatud adra korpus. Ankur kahest osast ümarmaterjalist ja plaadist. Ankrule kinnitatud hõlm, tald. Tiisli plaat ja klamber pidenoa (puudub) kinnitamiseks. Adra juhtimiseks tagaosas puidust kured. Kurgede kinnitust on alt tugevdatud lisatoega. Parema kure ja hõlma vahel puidust kiilukujuline tugiklots. Omavahel kured alt ja ülevalt ühendatud siderauaga. Adra hõlm katkine. Puuduvad adra tera ja kurgedevaheline sidepulk.

Annetanud professor Hugo Sutter EPA katsebaasist Raadil Nõmmikul 1968. a.

Saadud Viljandi rajoonist Kõpu külanõukogust Männiku külast Lellepi talust  1981. a. Annetaja Maimu Tepper.

Puidust tiisli esiosale kinnitatud nii püst- (2 ava) kui kõrvalesuunas (4 ava) muudetava asendiga tellimisraud. Tiisli tagaosale kinnitub adra korpus. Adra ankur ja hõlm ühes tükis valatud. Hõlmale kinnitatud metall-lehest pikendi ja eraldi rinnatükk. Hõlma ees eraldi nina ja sellele omakorda kinnitatud tera. Adra talda parandatud lisaplaadiga. Talla ja hõlma vahel tugivarras. Korpuse ette tiislil klamber ja plaat pidenoa (puudub) kinnitamiseks. Adra juhtimiseks tagaosas kured. Omavahel kured ühendatud puidust sidepulga ja kahe metallvarvaga.Kasutusaeg kanderaamatu järgi.

Annetanud Martin Raudsepp Pärnu rajoonist Torist Niinistu külast 1968. a. Viimati kasutatud umbes 1938. a.

Eriotstarbelised mullaharimisvahendid

Maasikavõrsete lõikaja