Eesti Põllumajandusmuuseumis jõudis külastajate ette saja-aastane USAs toodetud sõnnikuvanker-laotaja, mis on teadaolevalt ainuke Eestis.
Sajandeid veeti sõnnik põllule hobuvankritega, tegu oli füüsiliselt raske tööga, sest sõnnik tuli käsitsi hargiga põllule laiali laotada.
Muuseumis olevas Maaelu Uudishimukeskuses on välja pandud sõnnikuvanker-laotaja, kus on kasutatud uut tehnilist lahendust. Sõnniku vankrist mahatõmbamine on mehhaniseeritud: kraaptransportöör veab sõnniku puistajale, mis „materjali“ peenestab ja laiali puistab.
Eestis ainulaadne sõnnikulaotaja osteti 1931. aastal Piistaoja tallu, mis kuulus Eesti põllumajandusteadlasele ja – ministrile Theodor Poolile. Sõnnikulaotaja telliti Chicagost, tootja McCormick Deering. Laotaja ette rakendati kolm hobust, kokku sai sellega korraga vedada kuni 1,5 tonni sõnnikut.
„Selle ainulaadse sõnnikulaotaja käekäik Eestis on hästi jälgitav,“ ütles SA Eesti Maaelumuuseumid juhatuse liige Kadri Valner. „On teada, et see telliti tollase Eesti Tarvitajateühisuse Keskühistu kaudu ja maksis 300 krooni. Kui Piistaoja talus 1938. aastal tehti katseid tööjõu kokkuhoiuks maaharimisel, siis hinnati ka selle masina tööd. Tööjõudlus hinnati heaks ja masin eriti suuremates majapidamistes vajalikuks.“
Muuseumil on andmeid, et 1957. aastal vedas sõnnikulaotajat ka Vändra katsejaama traktor, pärast seda jäi vananenud riist kuuri laokile. 1980.-te aastate alguses jõudis vanarauaks muutunud haruldus Kurgjale C.R. Jakobsoni talumuuseumisse ja seisis siin ligi 40 aastat puutumatuna.
Alles sel aastal tõid muuseumitöötajad sõnnikulaotaja välja. Põllumajandusmuuseumi restauraatorid Karl Käärik ja Georg Toon võtsid riista osadeks lahti. Metallosad puhastati liivapritsiga ning seejärel värviti. Puitosa oli enam-vähem korras ning vajas vaid mõne puuduoleva detaili lisamist. Seejärel kaeti algupärase värvi hoidmiseks roheliseks toonitud linaõliga üle.
Ajamikettidest oli vaid kõige lühem säilinud. Ülejäänud tuli juurde muretseda. Oli võimalik soetada kolhooside ajast pärit sarnast ketti, kuid kuna tolle keti samm erines sõnnikuvanker-laotaja originaalketist, siis tuli ketil lülid katki lõigata ja õige sammuga kokku keevitada.
Nüüd asub see haruldus Ülenurmel põllumajandusmuuseumis olevas Maaelu Uudishimukeskuse näitusel „Piim ja sõnnik, lehma eluülesanne läbi ajaloo.“