Sellise üldpildi ärkamisaja naiste elust andis 17. aprillil Kurgjal peetud konverents „Haritud naised Jakobsoni varjus“.  

Tõime ajalootolmu alt välja need erandlikud naised, kes toona massist esile tõusid, oma otsused ise tegid ning ise ennast majandasid. Eelkõige olid sellised naised ärkamisaja kirjanik, ajakirjanik ja koolidaam Lilli Suburg, Carl Robert Jakobsoni iseseisev käsitööõpetajast õde Natalie Johanson-Pärna ning muusikust noorim õde Ida Thomson. Ent rääkisime ka tolle aja suurkujust Lydia Koidulast, lisaks Jakobsoni enda abikaasast Juliest ning tütardes Lindast, Idast ja Elsast. Kildhaaval sai kokku pusle tolleaegsete haritud naiste elust meestekeskses ühiskonnas. 

Väga hea üldpildi andis ajastu naiste kasvatusest ja võimalustest kirjandusmuuseumi vanemteaduri Eve Annuki ettekanne Lilli Suburgist. Selles ei rääkinud ta mitte ainult Suburgi tegevusest kirjaniku, ajakirjaniku, õpetaja ja naisõiguslasena, vaid selgitas ka ajaloolist tausta, kus Suburgil tuli tegutseda ning raskusi võita. 

Raskustega tuli võidelda ka Jakobsoni vanemal õel Natalie Johanson-Pärnal. 35-aastaselt lesestunud, pidi ta leidma võimalusi enda ja oma nelja lapse ülalpidamiseks. Ta täiendas end käsitöö alal ning rajas  1880. aastal Tallinnasse tütarlaste käsitöökooli. Kool suutis hoolimata saksameelsest pealinnast ning sellest, et seda pidas ja juhatas eesti naine, vastu pidada koguni viis aastat. Lisaks õppemaksule, mis oli väike, teenis koolipere endale ülalpidamisraha käsitöö näitusmüükide ja kontsertidega. Ometi tuli kool 1885. aastal sulgeda.

Natalie ja tema laste õnneks oli naisel olnud võimalus teist korda abielluda, mistõttu koolist saadava vähese raha lõppemine ei viinud peret viletsusse.

Halvemini läks Jakobsoni noorimal õel Idal. Tema oli andekas muusik ning abielu muusikalembese matemaatikaõpetaja Aleksander Thomsoniga andis talle võimaluse muusikat ka õppida. Ta tegi seda nii Peterburis kui Pariisis ning esines hiljem suure menuga Peterburi ja Eesti lavadel.

Paraku abielu purunes ning 1885. aastal see lahutati. Aleksander leidis peagi uue naise, Idal aga uuesti abielluda ei õnnestunud. Mees, kes abikaasade suhete jahenemisele kaasa aitas – noor arst Peeter Hellat – lahutatud naisega ei abiellunud. Täpsed põhjused on teadmata, ent Ida Thomsoni elu lõpp „üksipäini ja kaitseta“, nagu ta sõbrale Johann Kölerile oma viimases kirjas kirjutas, näitab taas tolleaegse ühiskonna meestekesksust.

Kui ettekanded kuulatud, arutlesid naiste võimaluste, õiguste ja positsiooni üle tänapäevas Eesti Maaelumuuseumide juht Kadri Valner ning filmilooja Anna Hints. Diskussiooni kokkuvõtteks võib öelda, et pole see 150 aasta tagune aeg nii kauge ühti ja tänapäevaste suhtumistega on sel üsna palju sarnast.

Teema pakkus suurt huvi, sest kohale tuli üle poolesaja inimese - rohkem kui Kurgja muuseumi suur saal tavaliselt mahutab.

Teksti autor: Lii Sammler