Laudas valitses viimastel päevadel veider vaikus. Mitte see vaikne vaikus, mis saabub pärast hommikust nosimist, vaid selline… mõtlik vaikus. Justkui kõik veeretaksid oma peades erinevaid mõtteid.
„Muuseumiöö on tulemas,“ sosistas Täpi, vanem lambaproua, vaikselt Lumi kõrva sisse. „Sel aastal pidavat teemaks olema öös on raamatut.“
„Raamatut?“ kergitas kits Lelola kulmu (või oleks ta kergitanud, kui tal see oleks). „Kas jälle need asjad, mis lõhnavad hästi, aga millel on mingid arusaamatud jooned sees?“
„Jaa, need jah! Targad asjad. Täitsa kasulikud. Olen isegi lugenud," sõnas lammas Lipsilexi uhkelt, „või noh, ... õigemini nägin pealt, kuidas lapsed lugesid. Mina mäletan ainult, et ühes raamatus oli pilt väga armsast kanast. Võib-olla olin see meie Õie.“
Kitsedel oli raamatutega oma suhe. Nimelt alles hiljuti nähti, kuidas heausklik inimene läks kitsede juurde rahu ja vaikuse pärast raamatut lugema... aga kitsed otsustasid, et see konkreetne kapsaks loetud raamat.....või oli see juba päris kapsaraamat,.... on täpselt paras suupiste. Kõigepealt ampsas Lelola suure tüki raamatukaanest. Seejärel Lipsilexi kaks esimest peatükki. Kahe peale pisteti pintslisse.... noh, mis seal enam riismeid jätta,..... terve raamat . Keegi küll ei tea, mis raamat see oli, aga leht lehe haaval kadus see kitsede kõhtu.
Kogu seda tralli jälgia hoolega ka väike tall Jussike. Tema oli veel nii noor, et vähe sellest, et ta polnud ühtegi raamatut lugenud, ta polnud ühtegi isegi enne näinud.
„Nii et see ongi raamat...“ pomises ta mõtlikult järgmisel hommikul, kui leidis laudanurgast mõned rohelise varjundiga lehed. Ta istus uhkelt maha, sikutas esimese „lehekülje“ suu juurde ja krõmpsatas.
„Ma loen nüüd raamatut! Nagu kitsed! Nagu päris!“
Kõik kogunesid elevusega Jussikese ümber. Täpi sättis prillid ninale (neid polnud talle küll retseptiga määratud, aga tegid ta lihtsalt natuke targemaks), lammas Lumi köhatas autoriteetselt.
„See on ju kapsas,“ sõnas Lipsilexi veidi õpetliku häälega.
„Ei ole, see on huvitav raamat!“ vaieldas Jussike. „Seal sees on... selline mahlakas sisu.“
Täpi ja Lumi naersid heldinult. „Las ta siis arvab pealegi, et loeb raamatut. Eks igaüks avastab raamatuid omal moel.“
Aga tagasi muuseumiöö juurde. Kuuldavasti on 17. mail avatud väga paljud muuseume üle Eesti ja inimesed liiguvad uudishimulikud ringi – igast muuseumiuksest pistavad nina sisse, igast väljapanekust püüavad sotti saada. Siin, Põllumajandusmuuseumis, on neil võimalus sukelduda „Peedist pesumasinasse“, kus on väljas isetehtud masinad ja kodused leiutised. Leivatares pidavat jälle toiduga mässatama! Ja noh... kui juba toidust jutt, siis loomadel tekkis kiire idee.
„Peame dieedile minema!“ kuulutas Lelola dramaatiliselt. „Kui muuseumiöösel on lootust, et külastajad saavad meile koos loomakasvatajaga süüa anda, siis peame kõhus kõige selle hea ja parema jaoks ruumi jätma!“
„Täiest nõus!“ hüüdsid kanad ühest suust, enne kui pistsid järjkordsed terad noka vahele.
Millise raamatu sina Jussikesele esimeseks lugemiseks annaksid?
Tule muuseumiööl meie juurde Põllumajandusmuuseumisse – 17. mail!
Avatud on näitus „Peedist pesumasin“, leivatare, meie uudishimulikud loomad ootavad tutvuma ning peamajas saab osa krahv Bergi rariteetsest albumist, mis jutustab samamoodi lugusid nagu üks põnev raamat.