Nahkhiired on hämmastavalt võimekad lendajad, kes suudavad liikuda pimedas keskkonnas tänu oma kajalokatsiooni süsteemile. See süsteem on nahkhiirte jaoks hädavajalik, see aitab neil leida saaki ning vältida takistusi, et mitte kokku põrgata või millelegi vastu lennata. Kuidas see kõik toimib?

Nahkhiirte kajalokatsiooni süsteem sarnaneb sonarile, mis kasutab helilaineid, et leida takistusi või saaki. Kui nahkhiir laseb välja kõrge sagedusega helilaine, peegeldub see vastu takistust või saaki ning naaseb tagasi nahkhiire kõrva. Nahkhiire kõrv suudab kuulda helisid, mille sagedus on palju kõrgem kui inimene suudab kuulda ehk nahkhiired kuulevad kõrgeid sagedusi, mida inimesed ei saa.

Kui nahkhiir kuuleb peegeldunud helilainet tagasi, saab ta aru, kui kaugel takistus või saak on. Seejärel saadab nahkhiir uue signaali välja ning kordab protsessi, et täpsustada objekti asukohta. Nahkhiirte kajalokatsiooni süsteem on nii täpne, et nad suudavad eristada esemeid, mis on vaid paar millimeetrit suurused.

Lisaks täpsele asukoha määramisele suudavad nahkhiired kajalokatsiooni abil saaki identifitseerida. Erinevad nahkhiired kasutavad erinevaid sagedusi, et leida erinevaid saakloomi. Mõned nahkhiired kasutavad kõrgeid sagedusi, et leida suuremaid saakloomi nagu linnud või suured putukad, teised aga madalamaid sagedusi, et leida väiksemaid saakloomi.

Nahkhiirte kajalokatsiooni süsteem on looduse üks kõige hämmastavamaid nähtusi. Nad suudavad liikuda pimedas keskkonnas tänu oma täpsele kajalokatsiooni süsteemile, mis võimaldab neil leida saaki ning vältida takistusi ja ohte. See on ka üks põhjuseid, miks nahkhiirte uurimine on nii oluline, et mõista paremini seda unikaalset ja salapärast looma.