3.septembril saab Kurgja talumuuseum 75 aastaseks. Just sel päeval 1948. aastal allkirjastati Pärnu rajooni täitevkomitee otsus Carl Robert Jakobsoni muuseumi asutamiseks ning tehti vastav ettepanek Eesti NSV Ministrite Nõukogule.
Pärast Carl Robert Jakobsoni surma pidas talu ja säilitas pärandit tema perekond. Perekonnale oli vastuvõetamatu, et nende talu, mille isa oli ostnud ja tahtnud näidistaluks teha, kommunistide poolt tükeldamisele määrati.
„Minu kadunud ema ja meie, tema tütred, olema ikka pidanud oma ülimaks ja pühamaks kohustuseks Kurgja eest hoolitseda ja kõik tema väärtused alal hoida, et meie isa töö ei ununeks,“ kirjutas Linda Jakobson professor Hans Kruusile.
Linda pöördus ka Eesti NSV kultuuriministeeriumi poole. Ta selgitas Jakobsoni tähtsust Eesti ajaloos ning lisas, et talus on isa asju väga palju säilinud. Seepärast tuleks siia luua muuseum.
- aastal võttis toonane Eesti NSV kultuuriministeerium teema uurida ja andis Pärnu rajooni täitevkomiteele ülesande selgitada välja kohapealne olukord. Seda ka tehti.
- aasta veebruaris esitas Eesti NSV kultuurhariduslike asutiste komitee määruse eelnõu Carl Robert Jakobsoni mälestusmuuseumi ja kaitseala asutamise kohta. Selles oli kirjas, et muuseumis peab olema kaks töökohta: fondihoidja ja aednik, sest muuseumile kuulub ka viis hektarit maad.
- aasta augustis toimus Pärnumaa muuseumi ekspeditsioon Kurgjale esemete inventeerimiseks ja Jakobsoni memoriaalmuuseumi ettevalmistamiseks. Kokku inventeeriti 254 eset. „Kõik esemed olid Jakobsoni tütarde poolt pieteetlikult säilitatud,” kirjutab üks hilisemaid muuseumi direktoreid Jannu Holsting.
Asjaajamine lõppes 3. septembril 1948. aastal, kui muuseumile anti ametlik asutamisluba.
Kakskümmend head aastat
„Linda Jakobson sai ametlikult muuseumi juhatajaks. Oma vanuses ei olnud ta küll tegelikult võimeline seda ametit toimetama – ta oli juba 70 aastat vana ega suutnud väljaspool talu asju ajada... Kuid pluss oli see, et juhataja palk võimaldas kolmel õel enamvähem ära elada,” on meenutanud Kar Oskar Jakobson. Karl Oskar oli Carl Roberti venna Friedrich Corneliuse pojapoeg. Temast oli loodetud Kurgja talule pärijat, kuna Jakobsoni enda kolmest tütrest ei abiellunud keegi.
- aastal komandeeriti Tallinnast Kurgjale Eduard Vilde muuseumi direktor Karl Mihkla, kes koostas esimese ekspositsiooni plaani.
Reaalselt rajas väljapaneku Viljandi koduloomuuseumi direktor August Mikk ja see avati külastajatele 1951. aasta detsembris.
August Mikk sai pärast Linda Jakobsoni surma 1953. aastal ka muuseumi direktoriks ning kolis oma perega Kurgjale elama.
August Miku tütar Helle meenutab, et kui Mikk 1953. aasta kevadel Kurgjale n.ö kauges metsakolkas kiratseva väikemuuseumi direktoriks saadeti, oli sealne olukord trööstitu.
Hooned olid lagunenud, nende ümbrus korrastamata ja prahti täis, kaev mädanenud rakete tõttu kokku vajunud, nii et vett sai ainult jõest ja naabertalust.
Puudusid muuseumitööde esmatähtsad säilikute arvelevõtmise raamatud, töö- ja hoiuruumide sisustus ning riigile kuuluvaid eksponaate oli vaid 22.
Hooned koos sisustusega kuulusid Jakobsoni tütardele, nendega sõlmiti üürilepingud, Jakobsoni esemete ja raamatute eksponeerimiseks deponeerimis- või müügilepingud. Järgmisel aastal läks peahoone kapitaalremonti ja avati uue ekspositsiooniga 1956. aastal. Külastajate arv hakkas jõudsalt kasvama: varasemate aastate mõnesaja asemel oli neid 1957. aastal juba 9140.
Muuseumi esimene põhikiri kinnitati kümme aasta pärast avamist, aastal 1958. Põhiülesanded olid jäädvustada Carl Robert Jakobsoni ja tema perekonna tegevust ja koguda ning säilitada 19. sajandi teise poole talupidamist ning elukeskkonda kajastavat kultuuriväärtuslikku materjali .
August Miku ajal laiendati, korrastati ja restaureeriti muuseumi hoogsalt. Lõpetati Carl Robert Jakobsoni alustatud maja väljaehitamine (küll ilma tornita), restaureeriti saun ja korrastati park. Samuti rajati uus õunapuuaed, mis kasvatab õunu tänaseni.
Kõrvalhoonetele pandi peale uued katused ja tehti rippsild, mis võimaldas pea aastaringselt (v.a kevadise suurvee ajal) jõge ületada.
Alustati tööd fondidega ja koostati trükiseid-tutvustusi. Ilmus „Carl Robert Jakobsoni muuseumi teatmik” ning raamatusari „Mälestusi Kurgjalt”. Hakati korraldama Jakobsoni mälestuspäevi.
Talumuuseumis peeti loomi ja hariti põldu. Kaks mustakirjut piimaandjat, Tiiu ja Madli, andsid tublisid järglasi. Nii oli Kurgjal muuseumi alguskümnendeil alati loomi ja talulaut kuulus muuseumi ekspositsiooni. Põllud olid haritud ja heinamaad niidetud, selles oli abiks Tori tõugu mära Hõimi, sest traktorit muuseumil ei olnud.
Ühe ministeeriumi alt teise
1960nadate lõpus -70ndate algul kadus kultuuriministeeriumi toetus muuseumile. Kuna talu maadel oli korraga kolm valdajat – muuseum, metskond ja kolhoos – ei pidanud keegi seda n.ö oma asjaks.
Nii ei saanud täita esialgset eesmärki talu terviklikult välja arendada. Põllu-, heina- ja karjamaad võsastusid, park jäi vanaks, sae- ja jahuveski, mis oli seiskunud 1950ndate esimesel poolel, lagunes ning laut varises kokku.
- aastal lahkus August Mikk Kurga muuseumi direktori kohalt. Muuseumi töös tekkis seisak ning aastatel 1970-76 oli see suletud. Sellele üritati leida uut peremeest: kultuuriministeeriumi asendas Pärnu muuseum, mille filiaal Kurgja oli aastatel 1971-74; seejärel loodi taas iseseisev muuseum, aga ka see ei parandanud olukorda.
- aastal, kui põllumajandusministriks sai varem Viljandi näidissovhoosi juhtinud Harald Männik, tegi ta ettepaneku tuua Kurgja muuseum põllumajandusministeeriumi haldusalasse. Otsus vormistati 1976. aasta märtsis. Maad koondati ja Kurgja talust sai Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Instituudi (ELVI) Vändra katsesovhoosi Kurgja osakond.
ELVI sektorijuhataja Meinhard Karelson koostas muuseumi väljaarendamise plaani. Selle eessõnas tunnistati: „Talumajandus eksisteeris Eestis rohkem kui sada aastat. See on pikk ajajärk Eesti põllumajanduskultuuri ajaloos, milles mõndagi positiivset ja edasiviivat on vaja säilitada ja tutvustada tulevastele põlvkondadele.”
Pärast hädapäraseid korrastustöid avati muuseum 1978. aastal taas külastajatele. Renoveerimine jätkus teedevõrgu ja pargi ning aia korrastamise ja maaparandusega.
- aastal alustati sisse langenud lauda ennistamisega ning 1979. aastast alates elavad seal taas loomad. Kurgja talul on maakarja lehmad, eesti valgepealise tõu lambad, eesti tõugu hobused, kanad ja küülikud.
1980ndatel taastati veski, nii et seda oli võimalik töösse rakendada. Korda tehti vesirattad ja taastati pais.
1980ndatel oli plaan kujundada Kurgjast n.ö elav muuseum: loomad laudas, töötav jahu- ja saeveski, inimesed (mölder, karajanaine, majarahvas) ajastutruudes riietes tegemas vanaaegseid töid...
Mõned unistused on saanud teoks, teised mitte
Tänapäeval saab karjakasvatuse ja põllupidamisega tegeleva talumuuseumi juures uudistada veised, lambaid ja hobuseid, lisaks restaureeritud vanu taluhooneid nagu karjalaut, ait, veski ja rehi. Viimane ehitati Jakobsoni jooniste järgi alles 1990ndatel ning tegutseb praegu kohvikuna.
Saab proovida talutöid ja tutvuda vanade kommetega – traditsioonilisteks üritusteks on saanud talupäev, eesti hobuse päev, lambapäev, rahvuslik jaaniõhtu jms.
Kogudes on mitmesuguseid ajaloolisi maaharimis-, külvi- ja viljakoristusseadmeid, linatöötlemisseadmeid, mesindustarbeid ja hobupõllutööriistu.
Alates 2018. aasta 1. jaanuarist on Carl Robert Jakobsoni Talumuuseum Sihtasutuse Eesti Maaelumuuseumid struktuuriüksus.
Häärber sai aastatel 2018-2020 põhjaliku remondi ning uue ekspositsiooni. Püsiekspositsiooni valmistas Levetor OÜ projektijuhi Monika Kirsipuu vedamisel, sisu ja ideedega aitasid paljud muuseumi inimesed.
Carl Robert Jakobsoni Kurgja talumuuseum peab juubelipidu koos kutsutud külalistega 5. septembril näitemängu, tantsu, lõõtsamuusika ja mulgi pudruga.