Vihmaussiga kohtumine ei kuulu tavaliselt päeva eredamate sündmuste hulka. Ta ilmub välja siis, kui kaevad aiamaad, tõstad kompostihunnikus mõne märja lehe kõrvale või püüad pärast vihma kõnniteel liikuda nii, et kellelegi peale ei astuks. Mõni võtab ta ettevaatlikult pihku ja tõstab mulda tagasi. Mõni tõmbub kergelt eemale. Mõni ei märka teda üldse.
Ausalt öeldes ei ole vihmauss ka ise kuigi osav tähelepanu püüdma. Tal pole värvilisi tiibu, uhket kasukat ega nägu, millele oleks lihtne inimlikke tundeid omistada. Ta lihtsalt vingerdab. Vaikselt, sihikindlalt ja enamasti seal, kuhu meie pilk ei ulatu.
Võib olla just seetõttu olin vihmaussist mõelnud üsna vähe. Teadsin muidugi, et ta on mullale kasulik. See teadmine oli kusagil peas olemas samamoodi nagu teadmine, et porgand sisaldab vitamiine ja metsas tuleb prügi endaga kaasa võtta. Õige, aga mitte eriti elav teadmine.
Alles siis, kui hakkasin uurima, mida vihmauss mullas tegelikult teeb, tekkis esimene kahtlus. Äkki olen vaadanud teda kogu aeg liiga pinnapealselt?
Vihmaussi elu möödub suuresti maa all. Seal liigub ta läbi mulla ning jätab endast maha käigud, mida mööda pääsevad sügavamale õhk ja vihmavesi. Samadesse käikudesse saavad sirutada oma juuri taimed. Muld muutub kobedamaks ja vesi ei pea jääma pinnale lompi kogunema või mööda maapinda minema voolama.
See kõik kõlab esialgu lihtsalt kasuliku loodusnähtusena. Siis aga tekivad seosed.
Vesi, mis jõuab mulda. Juured, mis saavad kasvada. Taimed, mis saavad mullast toitaineid. Toit, mis jõuab lõpuks meie lauale.
Kui aus olla, siis olin ma aastaid vaadanud mulda, nägemata seal peaaegu mitte midagi.
Ühtäkki ei ole aga vihmauss enam lihtsalt väike olend peenras. Tema töö ulatub vaikselt meie argipäeva, kuigi me ei näe teda hommikusöögilaua ääres ega mõtle kartulit koorides sellele, kes aitas mullal kartuli kasvatamiseks sobivana püsida.
Vihmaussi menüü ei tekita tõenäoliselt soovi temaga õhtusööki jagada. Ta sööb peamiselt lagunevaid taimeosi ja veab taimejäänuseid oma käikudesse. Seal jätkub töö koos mikroorganismidega, kes aitavad orgaanilist ainet lagundada ning selles olevaid toitaineid taimedele kättesaadavamaks muuta.
Ka see, mis vihmaussist pärast söömist maha jääb, on mullale väärtuslik. Tema väljaheited sisaldavad taimedele vajalikke toitaineid ning aitavad parandada mulla struktuuri. Pole just kõige glamuursem töövaldkond, aga vihmauss ei paista sellest heituvat. Tema jaoks ei ole langenud leht prügi ega kõdunev taimeosa millegi lõpp. Need on materjal, millest saab midagi uut.
Mida kauem tema tegemisi vaadata, seda raskem on teda lihtsalt ussikeseks nimetada. Ta on korraga käikude rajaja, taimejäänuste töötleja, mikroorganismide koostööpartner ja mullaviljakuse hoidja. Mitte ükski neist ametitest ei ole kuigi nähtav, kuid nende mõju on kõikjal.
Eestis elab vähemalt kolmteist liiki vihmauslasi ja nemadki ei tee kõik ühesugust tööd. Mõned tegutsevad maapinna lähedal kõdukihis, mõned elavad ülemistes mullakihtides ning mõned rajavad sügavaid püsikäike. See, mis pealt vaadates tundub ühetaolise pruuni pinnana, on tegelikult eri korruste, elanike ja ülesannetega maailm.
Meie näeme mulda sageli alles siis, kui see on esikus jalanõude küljes, laste pükstel või värskelt pestud auto poritiival. Maa all ei ole muld aga lihtsalt määriv aine. See on elukeskkond, kus lugematu hulk organisme hoiab käigus protsesse, millest sõltub taimede kasv ja lõpuks ka meie enda toidulaud.
Vihmauss on selles maailmas hea näide millestki, mida on lihtne mitte märgata, sest tema töö on justkui nähtamatu. Kui vihmausse on mullas palju, on see tavaliselt märk sellest, et seal leidub toitu, niiskust ja eluks sobivaid tingimusi. Kui nende elupaika tugevalt häirida, mulda tihendada või neile vajalik toit ära võtta, võib nende arvukus väheneda. Koos sellega võivad halveneda mulla struktuur ja vee imbumine ning suureneda mullaerosiooni oht.
Siin hakkas lugu vihmaussist muutuma minu jaoks millekski muuks.
Ja siis tabasin end mõttelt: kui sageli märkame elus ainult seda tööd, mis on nähtav, kiire tulemusega ja valjult esitletud? Kui palju jääb meie ümber tähelepanuta seetõttu, et see toimub vaikselt, järjepidevalt ja kusagil tagaplaanil?
Mõtle inimesele, kes avab hommikul enne teisi ukse, paneb ruumi valmis, koristab pärast sündmust viimased tassid või hoolitseb selle eest, et vajalik asi oleks õigel ajal õiges kohas. Kui tema töö on hästi tehtud, võib juhtuda, et keegi ei märkagi seda. Kõik lihtsalt toimib.
Vihmaussiga on samamoodi.
Me märkame teda sageli alles siis, kui ta satub valesse kohta. Kõnniteele, terrassile või meie teele. Mullas, kus tema töö aitab tervel süsteemil toimida, jääb ta nähtamatuks.
Võib olla ei olnudki minu senise ükskõiksuse põhjus selles, et vihmauss oleks tähtsusetu. Võib olla olin lihtsalt harjunud pidama oluliseks seda, mis välja paistab.
Sellest hetkest alates muutub ka kohtumine aiamaal natuke teistsuguseks. Vihmauss ei muutu kaunimaks ega hakka meid tänutäheks tervitama. Ta on ikka sama niiske ja looklev olend. Muutunud on hoopis pilk, millega teda vaatame.
Nüüd võib peotäie mulla sees liikuvat vihmaussi nähes tekkida vastikustunde või ükskõiksuse kõrvale veel üks mõte.
Siin käib vilgas töö.
Töö, mis aitab veel mulda imbuda, taimejuurtel kasvada, langenud lehtedel uuesti aineringesse minna ja mullal viljakana püsida. Töö, mille tulemused jõuavad lõpuks ka meie toidulauale, kuigi töötegija ise sinna kunagi istet ei võta.
Võib olla ei pea vihmausse sellepärast armastama. Piisab sellest, kui me ei vaata neid enam päris samamoodi nagu enne.
Vihmaussi lugu ei pruugi õpetada ainult seda, mis toimub mullas. See võib panna märkama ka seda, kui palju olulist sünnib meie ümber ilma suure tähelepanu ja tunnustuseta. Mõnikord hoiavad just kõige vaiksemad tegijad tervet süsteemi koos.
Järgmisel korral vihmaussi kohates tasub seega hetkeks peatuda. Mitte selleks, et sundida end temast vaimustuma, vaid selleks, et märgata oma esimest reaktsiooni.
Kõige rohkem ei muutunudki selle loo jooksul minu arvamus vihmaussist. Muutus hoopis see, kuidas ma hakkasin märkama inimesi, kelle töö toimub samamoodi nagu vihmaussil – vaikselt, järjepidevalt ja ilma suurema tähelepanuta.
17. septembril avatavas MUHKi ehk Maaelu Uudishimukeskuse uues näitusekeskkonnas ja näitusel „Milleks mulle muld?!“ saab minna lähemale maailmale, mis asub iga päev meie jalge all. Seal kohtab ka vihmausse ning paljusid teisi tegelasi, kelle tööst sõltub rohkem, kui pealt vaadates arvata oskame.
Sest mõnikord algab uus vaatenurk väga väikesest kohtumisest. Vahel piisab selleks ühest vihmaussist.
Autor: Uudi S. Himu