+372 5333 4168 | info@memu.ee

Tori Hobusekasvandus 170. Mida kõike on selle aja jooksul juhtunud!

Tori Hobusekasvandus saab tänavu 170-aastaseks

Tori Hobusekasvandus 170 aastat

170 aastat Tori Hobusekasvandust

Selle aja jooksul on kasvandust ostetud ja müüdud, reorganiseeritud, avatud ja suletud.  Viimase 75 aasta jooksul on tema juurde liidetud sugutäkkude tall ja kunstliku seemenduse jaam, Tallinna Hipodroom.
Ta on kui leplik ja rikas pruut, keda käest kätte antud. Eriti hoogsad ümberkorraldused on tehtud alates 1960-ndatest aastatest:

Tori Hobusekasvanduse algusaastad

Tori Hobusekasvanduse alguseks loetakse aastat 1856.
Hobusekasvandus tegutseb vana Tori riigimõisa aladel, mis asutati hiljemalt 18. sajandil. Kahjuks on seni leitud arhiiviandmed Tori mõisa kohta 18.- 19. sajandi keskpaigani väga napid. Üksikasjalikumaid dokumente võib leida alates mõisa üleminekust Liivimaa Rüütelkonna rendile.
1826. ja 1829. aasta tsaarivalitsuse määrustega anti Tori mõis koos Avinurme mõisaga Liivimaa rüütelkonnale 24 aastaks odavale rendile meriinolammaste kasvatamiseks.
Kuna rendileping lõppes 1856. aastal, otsis rüütelkond põhjust selle pikendamiseks. Ehkki lambakasvatus edenes edukalt, leiti peagi vajalikuma olevat kohalikele tingimustele sobiva hobusetõu aretamist. Selle otsuse tegi Liivimaa maanõunike kolleegium oma Maapäeval mais 1854 ja läkitas hobusekasvanduse asutamistaotluse keisrile, kes andis oma nõusoleku 26. juulil 1854. aastal. Kasvanduse asutamise kuludeks määras rüütelkond 20000 rubla.
Tori Hobusekasvanduse värav 1856 aasta
Tori mõisa tallikompleksi värav, vaade (EAM Fk 9144); Eesti Arhitektuurimuuseum SA;
1856-1880
Tori hobusekasvanduse tööd hakkas algselt juhtima Liivimaa Maapäeva poolt balti mõisnike hulgast valitud viieliikmeline komisjon. Komisjoni üheks liikmeks oli akadeemik Alexander Theodor Von Middendorff, kes aitas aretustööd korraldada.  1856. aasta suvel palgati Torisse veterinaararstiks Johann Dimse, kes ühtlasi määrati ka hobusekasvanduse ülemülevaatajaks ehk juhatajaks.
Esimestel tegevusaastatel toimus Tori hobusekasvanduses eesti maahobuse puhasaretus, sest eesti hobuseid peeti headeks põllumajandushobusteks. Nad olid sööda suhtes vähenõudlikud, kergesti õpetatavad ja küllalt tugevad. Katsetati Lääne-, Viljandi- ja Saaremaalt kokku ostetud loomadega.
Sihiks ei olnud aga ainult eesti hobuse puhasaretus, vaid kohaliku hobuse parendamine ristamise teel. Uus tõug pidi arvestama nii mõisnike soove ratsutamisel kui talunike vajadusi põllutöödeks. Ei suutnud ju viimased endale kalleid puhtaverelisi hobuseid osta.
Tõu parandamiseks toodi Torisse sama tüüpi soome ja norra täkke, araabia täisverelisi täkke ning ardenni hobuseid. Araabia täkud olid kergemad soojaverelised ehk kiired ratsahobused, ardennid vastupidi  külmaverelised ehk sammuhobuseid.
Nii pandi alus kolmele kohalikule hobusetõule: