Kas teadsid, et 19.-25. maini on rahvusvaheline pärandtõugude nädal?! Meie tori hobune on üks pärandtõugudest.
Kes on tori hobune?
Tori hobune ei ole meie kohaliku omapäraga uhkustada võiv eesti hobune kui aborigeenile kõige lähedasem tõug, keda riik õigustatult väärtustab. Tori hobuse aretuse kontekstis on inimesel läbi ajaloo olnud väga eriline ja lausa juhtiv roll. Loodus ise pole selle peale tulnud, et Eesti kultuuriruumis peaks sellist hobust olemas olema. Ta on ligi 170-aastase ajaloo jooksul just Eesti hobuaretajate poolt loodud tarbe- ehk kultuurhobune, kelle omaduseks on omada universaalseid oskusi (nii ratsa- kui rakendihobune). Ta on kujundatud vastavalt kohalikele keskkonnatingimustele, aretuses ilmnenud tervisevigade parandamisele ning siinse tarbija tegevusalade nõudmistele hobuse välimikust, söödatarbimisest, jõudlusest, pärandusvõimest ja iseloomust – st vastavalt ajastu turukonjunktuurile. Ta on Eesti ajaloo ja kultuuri peegel ning aretustraditsioonilt ainulaadne. Täna on Eestis umbes tuhatkond tori hobust ja nende populatsiooni püsimine on ohustatud.
Lühike ajalugu
Hobutõugude kujundamine vajaduspõhiseks läks maailmas hoogu eriti 19. sajandil, mil hobune kui inimesele vajalik partner pidi hakkama tööle kas paralleelselt masinatega või nende puudumist oma odavusega kompenseerides. 19. saj majanduskonkurentsis jõudsid eri tõud maailmaturule ja neist sai lisaks eliidile osa ka lihtrahvas. Aretajad hakkasid omama laia ülevaadet eri maade hobustest. Eestis oli see võimekus olemas mõisates, kellelt talupojadki hobuseid tellisid. 1856. a alustas Tori kroonumõisa baasil tegevust Tori hobusekasvandus. Eesmärgiks sai parendada eesti hobust, kes oli väiksemakasvuline, kohalike oludega kohanenud, vähenõudlik ja väiksematel põldudel teotahteliselt rügav hobune, ent nii mõis kui ka talupoegkond vajas uut tugevamat hobust. Välismaised, välimikult tugevad, kallid puhtaverelised isendid siinsetes tingimustes hakkama ei saanud. Nii osteti Saaremaalt ja Lääne-Eestist eesti märad, keda parandati soome ja norra ning ardenni ja araabia täkkudega. Ristandid osutusid siiski nõrgaks.
Kui 1880ndatel aastatel hakkas tsaarivalitsus maksma sõjaväe ratsahobuste eest kõrget hinda, toimus üleminek kiirustüübilistele hobustele. Kasutati orlovi traavli, angloaraabia, inglise täisverelise, idapreisi, hannoveri, holsteini ja norfolgi tüüpi tõuge. Talupojad ei olnud aretuskatsetustega rahul, kuna hobused ei olnud põllumajanduses hästi kasutatavad. Seega otsiti universaalset hobust, kes sobiks nii rakendihobuseks põllumajanduses kui ka ratsahobuseks ja ei oleks sealjuures väga nõudlik.
Periood kulmineerus norfolk-roadsteri ristandtäkk Hetmani (1886-1912) toomisega Torisse 1897. a. Tema andiski aluse tori tõugu põllumajandushobustele. Hetmanil oli nii kiire traav kui ka hea sammuhobuse tugev veojõud, tal oli hea mälu läbitud tee kohta ja ta andis väga kindlatüübilisi järglasi, pannes aluse tähtsamatele tori täkuliinidele. Liinialustaja järglased on välimiku ning seesmiste ja jõudlusomaduste poolest liinialustajaga sarnased.
Hetmani liinide norfolgi-roadsteri hobuste tulekuga lõppes tori hobuse aretuses ristamisperiood ning alustati tõu struktuuri kujundamist. 1922. a alustatud tori hobuse tõuraamat sai aluseks tori tõu tunnustamisele 1925. a. Tõu omadusteks tunnistati hobuse rahulik ja teotahteline iseloom, varane valmimine, nõutud söödakasutus, õpivõimelisus, jõudlus, välimiku parameetrid, meie kliimaga sobiv tervislik seisund jne.
- aastal sai tori hobune õiguse kuuluda ohustatud tõugude nimekirja.
Tori hobuse aretustraditsioon pürgib kuulumisele Eesti vaimse kultuuripärandi nimistusse ja edasi UNESCO pärandnimekirja.
2024. aasta algul otsustas Sihtasutus Eesti Maaelumuuseumid esitada taotluse võtta tori hobuse aretustraditsioonid Eesti vaimse kultuuripärandi nimistusse. Seda tehti põhjusel, et kuigi tori hobune on kuulutatud ohustatud tõuks, oleneb tori hobusetõu jätkusuutlikkus inimestest ehk sellest, kas ühiskonnas ja eriti kogu hobukogukonnas endas on iga üksikut kogukonna liiget – tori hobuse aretajat või kasutajat või niisama fännajat – väärtustavaid hoiakuid. Eesti vaimse kultuuripärandi nimistu ja UNESCO kultuuripärand hoolib ju eelkõige inimestest, kes tänases muutuvas keskkonnas oma tegevustega seotud traditsioonidest lugu peab.
Tori hobuse aretamine, koolitamine, pidamine ja tööks kasutamine vajab teadmisi. Ühe hobuse väljakujunemine loodetava tulemuse ilmnemiseni võtab aega ca 9 aastat. Hobuse omadusi kontrollitakse perioodiliselt avalikel hindamistel, jõudlus- ja veokatsetel, võistlustel, väljanäitustel. Need on olnud nii kogukonda liitvad rahvaüritused kui ka on sellest olenenud hobupidaja maine. Väga palju on selliseid oskusi, mis on antavad edasi üksnes vanemalt põlvkonnalt nooremale ehk kogemusliku tegevusega. Samas on nii mõnedki oskused vastavalt kaasaja vajadustele kohaldatavad, kui selleks on olemas vastavad teadmised. Neid kogemusi tuleb uurida ja talletada, sest vaid nii saab koos hobusega areneda ka temast hooliv kogukond. Tori hobune on Eesti kultuurhobu bränd ja see on veel tugev. Ometigi püütakse seda kasuahnes konkurentsivõitluses nõrgestada. Tekkis idee, et Maaelumuuseumid suudavad tori hobuse ajaloolist tähtsust uurida, me suudame aidata kaasa tori hobusest hoolivate inimeste ühtsuse hoidmisele, koolitamisele ja traditsioonide populariseerimisele. Seega me töötame selle nimel, et koos aretusseltsidega saavutada tori hobuse aretusteadmiste ja traditsioonide kandmine Eesti vaimse kultuuripärandi nimistusse. Siit edasi taotleda ka kuulumist UNESCO pärandi hulka.