Käes on Euroopa Kultuuripealinn Tartu 2024 aasta ja meil on hea meel teada anda, et ühe põhiprojektina avame 27. aprillil kolme muuseumi ühisnäituse "Peedist pesumasin" leiutamisest ja isetegemisest, mis oli oludest lähtuvalt eriti oluline nõukogude ajal. Meie muuseumi teadur Monika Levkin kirjutas pikemalt isetehtud masinatest, mida on juba praegu võimalik "Peedist pesumasin" esimesel osanäitusel "Kui aeg on kasin, siis leiuta masin" Eesti Põllumajandusmuuseumis näha.
Pärast II maailmasõda alanud Nõukogude okupatsioon Eestis hävitas senise poliitilise ja majandusliku korralduse. Maapiirkondades tähendas see 1949-1950. aastate sundkollektiviseerimist: talumajapidamised hävitati, põllumajandustehnika, hobused ja hoburiistad kohustati viima kolhoosidesse, ka talumaad ühistati. Maa riigistati, kuid igal perel lubati omada kuni 0,6 ha õuemaad, mille harimiseks vahendeid ei jäetud. Loodud kolhoosides tehti aastaid rasket füüsilist tööd sisuliselt tasuta, seitse päeva nädalas. Vaatamata sellele olid ühismajandid ülimalt vaesed, kolhoosnike hinge hoidis sees isiklik majapidamine – aiamaa ja ühe lehma pidamine. Elati nälja piiril ja stalinlike repressioonide hirmus.
Pärast Stalini surma pöördus NSV Liidu poliitiline kurss leevenduste teele, senised repressioonid mõisteti hukka. Vaimse vabanemise meeleolu, nn sula-aeg, ja Hruštšovi majandusuuendused tõid märkimisväärseid muutusi ka maaellu. 1960. aastate põllumajandusreformid ning võimu loodud „normaalse elu“ õhustik ergutas algatusvõimet, kohaneti kolhoosikorraga. Kui seni oli põllutöid valdavalt hobustega tehtud, siis nüüd tekkis majanditel võimalus traktoreid soetada. Põllumajandussaaduste kokkuostuhinnad tõusid, suurenes maapere sissetulek. Paraku ei jätkunud entusiasmi kauaks: majanduslik edasiminek ei kajastunud sugugi siinsetel poelettidel – Eesti „sotsialistliku” põllumajanduse piima- ja lihatooted veeti vabariigist välja Nõukogude Liidu teistesse piirkondadesse, kohaliku toidulaua pidi endiselt katma isiklik majapidamine.
Traktorite tulek kolhoosidesse-sovhoosidesse muutis maainimeste väikese õueaiamaa harimise veelgi keerulisemaks: masin oli raske ja küllalt suur ning mis peamine – vajalikul hetkel ning kõikjal neid majanditest „laenata“ ei saanud. Oli üldine praktika, et kolhoosi tehnikat kasutati nö eramaa harimiseks. Ametlikult, või siis mitteametlikult „tellitud“ majandi traktoristi tasuks oli taskusse pistetud viinapudel – üldteada „valuuta“ Nõukogude ajal. Veel 1970. aastatel kasutati põllutöödel ka hobuseid, kuid tekkinud oli ilmne vajadus väiketraktorite ja sobivate haakeriistade järele.
Nõukogude Liidu majanduslik prioriteet oli rasketööstuse eelisarendamine, kergetööstus ja põllumajandus oli teisejärguline. Tsentraliseeritud majandussüsteem oli liialt jäik muutusteks, nii jäi ka väiketehnika valmistamise idee vaid kavatsuseks. Eestis kaaluti mitmes ettevõttes väiketraktorite tootmist, kuid protsessi käivitada ei õnnestunud – selgus, et pole saada vajalikul hulgal sobivaid mootoreid. Samas oli juba toodetavate põllumajandusmasinate kvaliteet nii madal, et majandite mehaanikud võtsid need sageli kohapeal koost lahti ja ehitasid ümber. Masinatehastest varuosi ei saanud, remonditöödele kulus tohutult aega ja hulk tehnikat kanti kasutusest lihtsalt maha – seda vedeles kõikjal.
Sellisel taustal hoogustus 1960. aastate teisel poolel „kodukäsitööna“ valmistatud põllumajanduslike „imeliikurite” ehitamine. Sundseis tegi inimesed leidlikuks: vanarauaplatsilt, utiilist ja remonditöökodadest soetati „väärt vidinaid” ning kuldsete kätega mehed panid detailid sobivaks traktoriks kokku. Meistrid olid ühtlasi masinate „väljamõtlejad“, sest täpset eeskuju polnud kusagilt võtta, ja enamasti ka iseõppijad, kus kasuks tuli keevitaja või lukksepaoskus. Masinate haakeriistadeks oli veel talude ajast alles olev, kuid osavamad „insenerid“ valmistasid ka need ise: adrad, kultivaatorid, vaoajajad, kärud, niidukid, lumesahad...
Kohalikud leiutajad ja ratsionaliseerijad pälvisid legendaarse kuulsuse, ettevõtlikumad ehitasid masinaid ka tellimise peale. Sellist käsitöötraktorit ametlikult ei registreeritud, eriti kõrvalises kohas, sest maanteedele, liiklusesse, sellega ei sõidetud. Ka võim põllumajandustehnika ehitamist üldjuhul ei keelanud, ehkki aeg-ajalt tundis miilits huvi ning tuli ette ka konfiskeerimisi. Masinad tegid suurt müra, vibratsioon, „putitamine” ja isegi eluohtlikud olukorrad, kuid töö sai tehtud: väiketraktor oli perekonna toimetuleku oluline tagatis. „Hea, et bensiin midagi ei maksnud!“ lisatakse meenutades.
Tänapäeval võib sellist „müstilist“ tehnikat leida vanametalli kokkuostu platsilt, teistele on masin perekonna reliikvia, millega seotud nostalgilised lood ja soojad mälestused. Hulk omavalmistatud tehnikat on mitme kogumiskampaania käigus jõudnud Eesti Põllumajandusmuuseumisse.
Kaino Kriit, kes töötas traktoristina, meenutab, et Nõukogude ajal olid maal ka kõigi kortermajade kõrval mingid põllulapid: „Ühel perel oli tavaliselt umbes selline viiskümmend meetrit pikk lapike, kümme-viisteist meetrit lai. Seal oli mõni vagu kartulit, maasikapeenar, kurgipeenar ja kasvuhoone kusagil nurga peal. Kasvuhoonet planeerisid sinna ise, arvestasid, mida kasvama tahad panna, või teed kõrvale ka istumiskoha. Ja kas istutad ka põõsaid ja muud.“ Ta lisab: „Kui ma ise traktoristina töötasin, siis päeval tegin majandi tööd ja õhtul panin oma adra taha ja läksin haltuurat tegema. Kündsid terve küla aiamaad ära öösiti, keegi ei keelanud seda. Kui ise viitsisid ja öösel olid valmis tööd tegema ja inimeste maad harima majandi traktoriga. Kui keegi tegi selle ära, siis oli ju ka majandil sellevõrra lihtsam. Ja kui midagi katki läks… ei olnud üldse probleemi.” Sellele vaatamata ehitas Kaino tehnikahuvilise mehena ka endale väiketraktori, sest seda oli põllul ja aias vaja: „oma on oma, ja saab tööde aega planeerida”.
EPM TAe 94
Nõukogude ajal kasutati ära iga võimalus, et poodides valitsevat tühjust leevendada. Et oma tarbeks aiavilja kasvatada, hariti koduaedades tihtipeale üles isegi õuemuru ja viljapuude alused, rääkimata suvilakruntidest ja kortermajade ümbrusest. Väikestele peenramaadele traktor ei sobinud, siin kasutati lihtsamat ja käepärasemat tehnikat. Enamasti oli sobivaks „masinaks” mobiilne, mootoriga kokku ehitatud põllutööriist. Selle valmistamine oli tehnikahuvilistele meestele ka tunduvalt hõlpsam ja vähem kulukas kui traktori koostamine. Vajadusel sai sellise riistapuu isegi auto pakiruumi paigutada, et suvilasse kaasa võtta.
Priit Roosvelt saadud muldaja-vaoajaja
Muldaja-vaoajaja on valmistatud 1970.-80. aastatel kusagil Võrumaal. Põhikonstruktsiooniks on naiste jalgratta raam, mis on tagurpidi keeratud ja millele on sadula asemele ader keevitatud. Muldaja valmistaja olevat olnud „uue juurutuse mees“, tahtnud raamile ka võrri mootori peale monteerida. Seadme tööpõhimõte on lihtne – nii tõmmatav kui lükatav –, ja kasutamine mugav, nii et paljud tegid seda järgi. Konstruktsioon on kerge, ka naisele jõukohane kasutada. Muldamisel käiski naine enamasti adra taga ja mees tõmbas eest, vaoajamine vajas aga jõudu, siis oli mees „poolkerega“ adral peal ja naine „pandi kablaga külge“ vedama. [kabla (murdes) – ohelik, nöör].
