Üle kolme aastakümne on Smilers olnud Eesti muusikas midagi enamat kui poprokiansambel. Üheksakümnendatel komeedina Eesti muusikataevasse lennanud ja tänaseni seal püsinud, on Smilersi looming kujundanud kohalikku helipilti, saatnud igapäevaelu ja kinnistunud mitme põlvkonna mälestustesse. Laupäeva õhtul, 20. septembril Tori Hobusekasvanduse ratsamaneežis üles astudes kinnitas bänd taas oma staatust mitte ainult muusikutena, vaid kultuurilise nähtusena, kellel on oluline koht Eesti kultuuriloos.

Tavapäratu kontserdipaik oli õhtuks hubaselt kohandatud muusikasõprade jaoks. Sissepääsu ja ümbrust ehtisid valgusketid, mis juhatasid külalised maneeži juurde ja lõid sooja meeleolu ka interjööris. Igapäevaselt liivane põrand oli kaetud plaatidega ning maneeži keskele, tribüüni vastas, oli paigutatud lava. Üles oli seatud pop-up baar ning lett bändide fännitoodetega, kust sai osta lisaks muule ka t-särke ja vinüüle. Kuigi oleks võinud eeldada, et maneež on rahvast täis, oli publikut parasjagu, kõigile jätkus ruumi. Need, kes tahtsid istuda, leidsid koha tribüünil, ning need, kes tantsida ja püstijalu kontserti nautida, said seda teha avaral publikualal lava ees.

Õhtut soojendas ansambel Wiiralt, kes suutis oma energilise esitusega publiku kaasa nõksuma panna. Lisaks tuntud lugudele kõlas ka nende värske singel, mis võeti soojalt vastu. Kahe kontserdi vahel liikusid inimesed ringi rõõmsas suminas. Kui kell hakkas saama kümme ja Iggy Popi lugu „The Passanger“ maalis pildi algavale rännakule tähistaeva all, astusid lavale õhtu staarid. Iggy Popi kui rokisümboli puudutus enne kontserti andis publikule võimaluse häälestada end algavale reisile koos Smilersiga, aga olla ka osa globaalsest rokipärandist.

Esimene lugu demonstreeris kohe ansambli professionaalset taset. Kuigi eestlane soojeneb aeglaselt ja vajab pisut utsitamist, suutis bänd oma siira ja vahetu olekuga publiku kaasa haarata. Oskus luua vahetu side ongi üks põhjusi, miks Smilersi kontserdid on alati rohkem kui nende looming, vaid ka kohtumispaik, kus kuulaja tunneb end osana tuttavast.

Ühel hetkel tuletas Hendrik Sal-Saller maheda manitsusena meelde, et selmet lisalugusid lõpus soovida, tasub juba praegu muusikat täiel rinnal nautida. See ärgitus mõjus, sest inimesed muutusid avatumaks ja õhtu lõpuks ei olnud kedagi, keda poleks vallanud ehe rõõm ja kaasaelamine. Vahepalaks viskas Sal-Saller ka muheda nalja hobuse ostmise kohta, pälvides publiku siira naeru.

Kavas kõlasid mitmed tuntud lood, teiste seas „Keelatud viljade turg“, „Upun su silmadesse“, „Ainult unustamiseks“, „Nii sind ootan“, „Nagu Chuck Norris“ ja „Sinu küljes kinni“. Koos tantsiti taevas, käidi katuseid mööda ning olemata ei olnud ka lood „Tantsin nagu loom“ ja „Mojito“. Sal-Salleri tekstides ja meloodiates peegelduvad ajastu meeleolud kui ka isiklikud otsingud, millega on lihtne samastuda. See on ka tema tugevus laulukirjutajana – ta suudab tabada ühtaegu intiimseid ja universaalseid tundeid.

Kontserdi kulminatsiooniks oli ratsamaneež täidetud soojuse ja ühise laulmisega. Algne tagasihoidlikkus asendus hoogsa, peaaegu rahvaliku kaasaelamisega. Olemata ei olnud ka lisalood. Ühest nendest kõlas nostalgiline „Mina, Pets, Margus ja Priit”, mille romu BMW sõidutas publiku hetkeks hoopis teise aega ja paika – kas ka Pühajärvele, seda teab juba iga kontserdil osalenu.

Smilersi looming pakub äratundmisrõõmu neile, kes laulsid kaasa juba üheksakümnendatel, ja samas värsket kogemust noortele, kelle jaoks need lood on koduseks saanud hiljem. Smilersi kontsert Tori Hobusekasvanduse ratsamaneežis oli vahetu, kodune ja energiline. Kontserdi lõpuovatsioonid kandsid meid kõiki ja ei olnud pelgalt Iggy Popi loo ennustus, vaid päriselt kogetud hetk. Taevas oli selge, tähed särasid, ning õhtu kandis endas tunnet, mis jääb veel kauemaks meelde. Hubase ja tavapäratu kontserdipaigana ratsamaneež näitas potentsiaali ka edaspidi taoliste kontsertide võõrustamiseks.

Silvia Luik

ajakirjanduse tudeng