Põllumajandusmuuseumi laudas on olnud viimastel nädalatel elav arutelu. Mitte ainult MUHKi ümber keerleva sagimise ja salapära tõttu, vaid ka… tervise teemadel. Täpsemalt: suu- ja sõrataudi pärast.

Ühel hommikul kuulis kits Lelola, kuidas kaks töötajat vahetasid lauda uksel ärevaid lauseid: „Oled kuulnud, et suu- ja sõrataud levib jälle?“
„Euroopas ja, jah. Hea, et meil MUHKi veterinaari tuppa see mulaaž tuleb – saab lastele ja täiskasvanutele seletada ja näidata.“

Lelola jäi seisma. Ta sügas oma tagajalga vastu aianurka ja läks esimese ettejuhtuva sõralise juurde. See juhtus olema Täpi, soliidses eas lambaproua, kellele ei meeldi paanikat külvata, aga kes peab oluliseks teadmistel põhinevat elustiili.

„Täpi, kas sina tead, mis see sõrataud on?“ küsis Lelola.
„Mingi haigus… sõrgadele… ilmselt ei midagi meeldivat,“ vastas Täpi ja tõmbas nina kergelt krimpsu.
„Aga mis see täpselt teeb? Kuidas aru saada, et kellelgi see on?“
„Seda ma ei tea. Pealegi, kõik räägivad, et kuskil Euroopas see haigus juba levib. Aga kui mõni selline külaline siia MUHKi avamise aegu satub, kas me teame, milline see haigus välja näeb?“ Täpi jäi mõttesse.

Sõralised vaatasid vaikides oma sõrgu. Ilusad, tugevad, korras. Aga teadmatus näris.

Siis meenus Lelolale midagi: „Ma kuulsin, et MUHKi tulevasse veterinaari tuppa pannakse välja igasugu näidiseid ja mulaaže. Ka see sõrataudi oma!“
„Sa oled kindel?“
„Pole näinud, aga… räägiti.“
„Heakene küll. Saadame kellegi vaatama.“

Ühiselt otsustati, et luurele saadetakse part Piiks, kes on väike, kiire ja keegi ei pööra talle ehitusmelus liigset tähelepanu. Piiks võttis ülesande väärikalt vastu, tegi tiiru hoonele peale ja kadus teisele korrusele nagu… part, kes teab, mis teeb.

Paarikümne minuti pärast oli ta tagasi.

„On olemas,“ teatas Piiks. „Seal on suur seinatäis loomatervise teemasid ja… mitmed päris karmid mulaažid ka. Suu- ja sõrataudi oma näeb välja, nagu sõrg oleks tantsupeo ajal halva kinga sees villid saanud..... ainult hullem.“

Lelola ja Täpi vaatasid teineteisele otsa.
„Teadmine on alati parem kui teadmatuse hirm,“ ütles Täpi.
„Ja hea, et selliseid asju näeb kuskil, kus pole vaja ise haigeks jääda,“ lisas Lelola.
„Eriti veel nii tähtsas kohas nagu MUHK,“ pani Piiks punkti.

Nii jõudis lauta teadmine, et MUHKis ei räägita ainult loomade õigustest, heaolust, ajaloost ja uudishimust, vaid ka loomade tervisest.

Kui sul on palju küsimusi...... või juhtumisi sõrad, siis tasub peatselt vaatama tulla..... kui isegi part juba käis.