Pärast eilset luurekäiku veterinaaria suunas ei saanud part Piiks kuidagi rahu.

Ta oli just tatsanud tagasi lauda esimesele korrusele, kui nägi midagi, mis pani ta ärritunult sulgi võdistama. Seal, Laudasümfoonia mänguala ääres, oli midagi... kummlist. Midagi... veidrate purkidega. Ja purkide kohal silt: „Suur söödaloterii“.

Piiks turtsatas.
„Söödaloterii?“ pomises ta endamisi. „Kas nüüd hakkame sööki loosima? Täna saab meist ainult üks süüa? Või... või valib mingi masin, kes mida üldse tohib süüa?!“

Ta ei suutnud seda enam enda sees hoida. Tatsamise asemel jooksis ta kalkun Pipi juurde, kes alati rõõmuga kuulujutte kuulas.

„Kas sa kujutad ette,“ hingeldas Piiks, „et seal valitakse mingi looma nimi ja siis peab keegi nuppe vajutama ja purkidest meile sööki valima. Aga mis siis, kui valib valesti?“

Pipi ehmus:
„Aga mulle meeldivad putukad ja kuivatatud õunad! Ja ma ei taha uuesti seda kibedat sibulapealset!“

Nad hiilisid koos tagasi mängulaua lähedale ja nägid, kuidas üks muuseumitöötaja midagi sättis. Algas mäng!
Esmalt loositi välja loom, kellele tuli hakata sööta valima.
Seejärel vajutas inimene kolme nupu peale – igaüks vastas erinevale purgile, kus oli sees mõni sööt.

„Vaatame veel...“ sosistas Piiks.

Ja lõpuks – mäng ütles, kas valik oli hea või peaks uuesti proovima.

„See... see ei olegi päris?!" piiksatas Pipi.

Ja siis nad taipasid: see pole üldse nende jaoks mõeldud söödaloterii. See on inimestele, et nad õpiksid tundma, milline sööt sobib millisele loomale. Kellele sobib silo ja kellele mitte, kes armastab otra ja kes mitte....

Kergendus. Ja natuke häbi ka, et nad kohe halvimat kartsid.

„Kui see oleks päris, siis mina tahaks iga kord ainult võilillelehti saada,“ ütles Piiks veidi süüdlaslikult.

„Ja mina putukaid ja päikest – korraga,“ lisas Pipi tähtsalt.

Aga nüüd nad teavad. Ja kohe tuleb minna seda teadmist kanadele jagama – nood kuulsid ainult sõna „loterii“ ja olid veendunud, et keegi saab kindlasti kuldmuna.