Viimastel päevadel on muuseumilaut muutunud jutukamaks kui hanede koosolek kevadisel põllul.
Kitsed Kiki ja Lelola arutlesid MUHKi üle, haned Susu ja Gaga püüdsid jälile jõuda, kas piim ja sõnnik sobivad kokku.
Lambaprouad Täpi ja Lumi said lõpuks selgeks, et MUHK tähendab Maaelu Uudishimukeskust, kus näitused lauda mõlemal korrusel hakkavad jutustama lugusid päris elust. Meie elust. Loomade ja inimeste kooselust.

Ja täna on meie, ponide Prints ja Silvester, kord. Mõõdukalt uudishimulikud ja alati tähelepanelikud nagu me oleme.

Kõige rohkem hakkas meid huvitama see sõna, mida kõik järjest enam kasutavad:
Laudasümfoonia.

Seda kuulsime esmalt siis, kui inimesed tõid lauta kummalisi valgusteid, kaste, kangaid ja purke.
„Peab olema harmooniline,“ ütles üks.
„Peab olema looma moodi, aga mitte päris,“ sõnas teine.
Üks eriti elevil tegelane sosistas isegi: „See on MUHKi süda.“

No siis me hakkasime asja uurima.

Kõigepealt – Laudasümfoonia ei ole kontsert. Keegi ei tule siia viiuli ega klaveriga.
Laudasümfoonia on näitus, mis räägib sellest, kuidas loomad ja inimesed päriselt koos elavad – helides, valguses, lõhnades, argirutiinis.

Näitusel saab inimene ise kokku panna omaenda laudasümfoonia – justkui mängides helidega, mis meie igapäevast elu täidavad.
Lamba määgimine, hobuse astumine, kanade kaagutamine, koera haukumine, laudaukse kriuks, karjakell, isegi lehma lüpsmise rütmiline heli – need kõik on meie maailma hääled.

Ja just neid hääli saabki inimene näitusel ükshaaval valida ja kombineerida, et luua omaenda heliline laudaelu peegeldus.
See pole lihtsalt mäng – see on võimalus kuulata meid nii, nagu meie kuuleme maailma.

Aga näitus räägib ka sellest, mida loomad tunnevad, kui need helid on liiga valjud või valgus liiga ere. Kui põrand kõmiseb või uks prõmmab. Kui ruumis ei ole selgust, rahu ega selget rütmi.

Ja siis me mõistsime: Laudasümfoonia ei ole helide kogum. See on kooskõla.
See on see, kui meie saame olla meie ise, ilma et peaksime peitu pugema või liiga palju ümber kohanema. Kui inimesed astuvad lauta vaiksemalt. Kui valgus on pehmem. Kui me mõistame üksteist rohkem.

Need hääled, liikumised ja lõhnad moodustavad meie laudasümfoonia.
See pole kontsert, kus keegi dirigeerib.
See on kooselu, kus kõik peavad sobituma, et meil oleks hea olla.

Kui me seda taipasime, siis Prints noogutas mõtlikult. Silvester, muidu veidi rahutu olemisega, seisis rahulikult ja vaatas, kuidas ehitus käis.

Inimesed liikusid siia-sinna, keegi sättis valgusteid, keegi testis helisid. Üks inimene, kellel oli käes kruvikeeraja ja taskus pliiats, jäi hetkeks paigale, vaatas lauta ja meid ning ütles vaikselt, justkui rohkem iseendale: „Ma ei olegi varem niimoodi mõelnud... Me arvame tihti, et loomad tahavad samu asju, mis inimesed. Aga neil on omad vajadused. Mõnikord hoopis vastupidised meie omadest. Ja võib-olla me polegi neid seni päriselt kuulanud.“

Vot see on midagi, millest meie aru saame.

Ja kuigi meie ei mängi ühtegi pilli, ei käi muusikakoolis ega tee TikToke,
siis selles sümfoonias oleme meie kõik – loomad ja inimesed – ühes noodikirjas.