Kogu oma laiahaardelise tegevuse hulgas oli Jakobson ka talupidaja. Samas pole kuigi laialt levinud teadmine, et tegelikult pidasid Jakobsoni ostetud ja näidistaluks kujunema pidanud Kurgja-Linnutajat nii peremehe eluajal kui aastakümned pärast tema surma naised – lesk Julie ja tütred Linda, Ida ning Elsa.

Pilt Kurgja talu õuelt. Kanu ja hanesid toidab Carl Robert Jakobsoni tütar Elsa, trepil istub ta õde Linda.

Kui Jakobson kohtas 1870. aasta jaanipäeva eel oma venna pulmas 19-aastast habrast blondi maailudust Julie Emilie Thali, oli see armastus esimesest silmapilgust. Esmakordselt tegi Carl endast kümme aastat nooremale neiule abieluettepaneku mõne päeva pärast. Julie ei uskunud, et nägus, hea positsiooniga ja tuntud Jakobson abieluettepanekut tõsiselt mõtleb ning keeldus. Carl aga ei jätnud jonni ning kuu aega hiljem olid noored kihlatud.

Kihlus kestis neli aastat: Jakobson ei tahtnud luua peret Kadriorus asuvas väikese üürikorteris. Ta vajas kodu. „Tahan endale talu osta, mis annab mulle igapäevast leiba, ja tahan suvel olla talumees ning talvel kirjanik,“ kirjutas ta oma kihlatule. Julie jõudis Kurgjale alles novembris 1874 pärast laulatust. Vändra vallakirjutajana töötades oli Jakobson tutvunud Lilli Suburgiga. Kui Suburgite sugulane Luberg otsustas ära müüa Kurgja-Tõnise talu, läksid Carl ja Lilli seda vaatama. „Siin ta ongi, see Kurgja,“ ütles Lilli, vaadates ootusärevalt Carl Roberti otsa. „Armas preili Suburg, te olete mind toonud maailma kauneimasse kohta,“ vastas Jakobson. „Nii ilusat kohta kui Kurgja on, olen ma harva näinud.“

Aasta oli siis 1873. Järgmisel jüripäeval koliski gümnaasiumi ülemõpetaja haridusega Carl Robert Jakobson Tallinnast Kurgjale ning hakkas talu üles ehitama. Esimese hoonena kerkis moodne laut, kus peale veiselauda oli hobusetall, sigala, lambalaut, ruumikas karjaköök kaevuga ja piimatalitluse ruumid. Esialgu juhtis Carl ise talu. Ta otsustas külvid, loomade söötmise ja mõõtis piima. Hiljem jäi talu juhtimine noorukese abikaasa õlule. „Ma polnud harjunud nii suurt maja pidama. Mõtlesin, et ei saa selle kõigega hakkama. Soome viisi talitati lehmi. Kõik piim sai kaalutud. Piimariistadeks olid suured plekktoobrid. Loomade sööt mõõdeti suurte pikerguste korvidega,“ on Julie meenutanud. Hoolt ja muret oli Kurgja perenaise õlgadel rohkem kui harilikul taluperenaisel, sest sageli oli mees kodunt ära. Kõige raskem periood Julie elus algas 1878. aastal, kui Carl hakkas toimetama Sakalat. Mees elas siis suuresti Viljandis.

Kaasaegsete mälestustes elaski Jakobson nii, et Pärnust tuli ja Viljandisse läks, Viljandist tuli ja Tartusse läks, vaevalt jõudis koju, kui viskas ohjad poisi kätte ja siirdus ise põllule, metsa, ehituste juurde jm. Korraldas, juhatas, andis käske ja mõne tunni puhanud, laskis hobused ette rakendada ning algas uus sõit.

Köstripreilist sai kõva käega taluperenaine

Kes siis oli see noor habras naine, kes juhtis kogu majapidamist nii Carl Robert Jakobsoni elu lõpuaastatel kui aastakümned pärast teda? Julie Emilie Thal sündis 18. novembril 1850. aastal Kirblas köster Franz August Thali perekonnas. Esivanemad olid eesti päritolu, kuid saksastunud ametimehed maal — emapoolne vanaisa Reinhold Friedberg mõisavalitseja Palivere mõisas ja isa Franz August Thal köster. Julie on meenutanud, et tema lapsepõlvekodu oli jõukas ja perekonnaelu õnnelik. Majas oli palju muusikat ja lõbusat läbikäimist. Kuna ta oli väike ja õrn, ei pidanud ta kodustes töödes palju kaasa aitama.

Kodune keel nende perekonnas oli saksa keel, kuid Julie oskas väga hästi ka eesti keelt nii kõnes kui kirjas. Vastloodud pere esimene laps, tütar Olga, suri kolme nädala vanuselt. Ka kaksikud, poeg ja tütar, surid sündides. 1878. aastal sündis Jakobsonidel tütar, kes ristiti Lindaks; talle järgnesid Ida (1880) ja Elsa (1881). Julie oli selle poolt, et lapsi hästi koolitada, et nad õpiksid mõne ameti. Aga Carl ütles. "Ei! Hääd perenaised peavad neist saama!“. Lastel olid väikesed nurmed ja oma majapidamine, et nad õpiksid oma tööd armastama. Julie sai olla Carl Robertiga abielus 8 aastat. 19. märtsil 1882 varises kõik korraga põrmuks. Noorele lesele jäi võlgadega koormatud talu (lausa 18 000 rubla), kolm väikest last ja mehest ainult pakike armastuskirju, mida ta hoidis ligi kuuskümmend aastat kõige kallima mälestusena.

Võlgade tõttu soovitasid tuttavad Kurgja ära müüa. Naabrid tahtsidki kohta ära osta. „Vanaperenaine tuli siia ja ütles, et müüge koht ära. Aga lapsed, küsisin. Ta vastas, et tütred võivad minna peremamseliteks. Carl Robert Jakobsoni lapsed peremamseliteks!“ rääkis Julie hiljem.

Ühel päeval, ema äraolekul, tõsteti tema väiksed lapsed ühes vähese majakraamiga majast välja. Naaber Kaarel Tõnson viis lapsed ühes kraamiga oma talusse, kuni leiti korter Viljandis. Raha talu tagasi ostmiseks laenasid sugulased ning sõbrad, lisaks tehti üle Eesti tuluõhtuid. Kuigi pere paar aastat hiljem kodu tagasi sai, jäi elu raskeks. „Aga meil oli veski ja see andis sissetulekut, võlad said aastate jooksul tasutud, raskustest sai üle," on meenutanud Julie.

Aastal 1927, Jakobsoni hauasamba avamise järel, seadsid kaks Sakala toimetajat sammud matusepaigalt umbes kilomeetri kaugusel seisva talumaja poole, et külastada suure rahvamehe leske ja lapsi. Nad kirjeldasid külaskäiku nõnda. „Nägusas elumajas, mille lõplikku valmissaamist Jakobson ise ei näinud, võtab meid ligemate omaksete juuresolekul vastu lahke majaproua Julie Jakobson, kes veidi enne meid on koju jõudnud matusepaigalt, kus ta hoolimata kõrgest vanadusest viibis kogu hauasamba avamistalituse aja lahtise vihma all.

Proua Jakobson näeb välja kõbus, on väikene, kõhnavõitu inimene, ei ole suurest vaevast ja muredest hoolimata täiesti hallikski läinud. Igatahes keegi ei taha uskuda, et see tragi ja lahke perenaine tänavu juba peab 77 aastat vanaks saama.

Kohvitassi juures vesteldes selgub, et proua Jakobson ise ühes oma tütardega juhivad suure Kurgja talu majapidamist. Juba Carl Robert Jakobsoni eluajal on suur osa talupidamise raskustest proua Jakobsoni õlul lasunud, sest Jakobson oli kodunt rohkem ära kui kodus. Kuid proua Jakobson ei kaeba sugugi raskuste üle, vaid ta ütleb, et Jakobson kodust lahkudes ise alati tarvilikud korraldused teinud talupidamise alal. Ometi teame kõik, et proua Jakobson nende korralduste teostamise järele valvama pidi, terve majapidamise kohapäälseks juhiks oli ja seda raskust kandis ajal, mil väikesed lapsed kasvatada.“

Julie elas lesena 58 aastat Kurgjal, kuigi tema kui taluga naine saanuks kindlasti ka uuesti abielluda. Ta suri 89 aastaselt 1940. aastal. Vapralt ja suure ennastsalgavusega täitis Julie pärast abikaasa surma tema viimase soovi - mitte lasta Kurgjat minna võõraste kätte.

Linda oli tegevjuht, Ida agronoom, Elsa loomakasvataja

Isa surres olid tütred ühe-, kahe- ja kolmeaastased. Vanim neist, Linda sündis 7. jaanuaril 1879. aastal. Ta oli Jakobsonide esimene ellujäänud laps ja Carl Roberti lemmiktütar.

 

1890. aastal läks Linda Vändra vallakooli, edasi jätkus haridustee Viljandi linna tütarlastekoolis. 1894 alustas ta õpinguid Viljandis Arnold Knüppferi Kõrgemas Tütarlaste Koolis. Seejärel lõpetas ta Pärnu Tütarlaste Gümnaasiumi. Seal õppis ta ka pedagoogikat, mis tähendas ettevalmistust guvernandi tööks.Linda töötas Venemaal koduõpetajana 1904. aastani. Ühelt töökohalt teisele minnes pidi olema kaasas soovituskiri ja Lindal olid need hiilgavad. Mõned neist on ka säilinud. Nii on olemas „attestat“ selle kohta, et „gümnaasiumiõpetaja Carl Robert Jakobsoni tütar, preili Linda Jakobson teenis aasta otsa minu poja guvernandina. Ta täitis oma ülesandeid kohusetundlikult ja täie pühendumisega, aga paistis ka silma taktitundelisuse, suurepärase käitumise ja meeldiva iseloomu poolest“.

Naastes Kurgjale, jäi Linda emale appi talu pidama. Külainimesed mäletavad Lindat lahke naisena, kes oma teadmisi ei varjanud, vaid jagas tarkusi külalistelegi.

Juba kooliajast oli Linda südamesõbranna Marie Reiman – naisliikumise juht, ajakirjanik ja poliitik. Marie külastas Lindat paar korda ka Kurgjal ning nende kirjavahetus kestis Linda elu lõpuni. Kui 1938. aastal peeti suurelt Marie Reimani 60. sünnipäeva, oli kutsutute seas ka Linda. Kahjuks ei saanud ta peole minna, kuna talu tegemised hoidsid teda kodus kinni.

Carl Robert Jakobsonist on öeldud, et kutsumuselt oli ta õpetaja. Sama kehtib Linda kohta. Lindat lähedalt tundnud sõbrad nägid temas suurt pedagoogilist potentsiaali. 1910. aastal tegi Linda kooliõde Elise Mägi talle ettepaneku minna õppima Soome aiatöökooli ja „ennast seal ette valmistada Eesti aiatöö kooli jaoks, mis siin tingimata sisse seatakse, ehk koguni Kurgjale kui esi nõus oled…..Minu arust on see ammet Sinule nii kohane et paremat teist ei leidu”.

Kuid Linda ei läinud Soome kooli.1920.- 30. aastatel läks majandamine tasapisi üle tüdrukutele. Linda tegeles talu asjaajamise ja veskiga. Pärast ema surma jäi majapidamine ja rahaasjad Linda õlule.

Ida oli vaid aasta noorem ning saanud kaheseks, kui isa suri. Ka tema käis koos Lindaga koolis Viljandis ja Pärnus. Talus oli Ida tööks taimekasvatus - põldude ja metsade hooldamine, lisaks mesilased.

Noorim tütar Elsa oli isa surres vaid aastane. Kuna tal oli nõrk tervis, siis ta gümnaasiumi täielikult läbi ei käinud. Kodus oli tema rida loomakasvatus. Eriti armastas ta hobuseid. Elsa oli vähese jutuga ja tõsine inimene, kuid ettevaatamatu. Võib öelda, et õnnetused käisid mööda Elsat. Ükskord heinategemise ajal, kui ta üleval aida peal heina vastu võttis, sadas ta alla kivipõrandale. Mõnda aega ei saanud ta isegi käia. Elsa oli tüdrukutest kõige rohkem haiglas ning Linda oli see, kellel jätkus aega ja südant tema eest hoolitseda.

Kui Linda ja Elsa olid pigem viisakad ja väljapeetud, siis Ida oli julge, tegi nalja ja armastas inimestega lobiseda. Kui vaadata vanu fotosid, siis välimuselt meenutab just Ida kõige rohkem isa.

Tüdrukud ei abiellunud kunagi, kuna ei tahtnud talu jaotada ega abielluja osa väljamaksmiseks võlgadega koormata. Ema oli neid kasvatanud teadmises, et seda talu peab iga hinna eest säilitama. Põhjus võis olla seegi, et nad ei leidnud väärilist meest: kui tüdrukud abiellumisikka jõudsid, olid seisuste vahed veel tuntavad. Jakobsoni tüdrukud polnud ei saksad ega talupojad, lisaks olid nad tolle aja naiste kohta väga haritud.

Meenutatakse, et naabrimees ja töödejuhataja Ado Särgava oli üht tütardest kosinud, kuid vanaproua Julie ei lubanud, põhjendades seda sõnadega: "Mees ostis endale talukoha aga mured jäid kõik minu kaela."

Varas aeti revolvriga minema

Eduard Hiis töötas pikalt Kurgjal ning tema mälestused loovad pildi sealsest elust. See erines Eesti talude kuldaja, n.ö Pätsu aja parimatest taludest tublisti.

Igal hommikul leidsid aset Kurgja pererahva - perenaise Julie ja kolme peretütre kogunemised, kus arutati läbi päeva kava. Kui tekkis probleem, aitas sellest üle Ado Särgava, kes õpetas ja juhendas neid lahkesti. Igapäevane riietus oli naistel hall taluvillane vammus, sest värviline riie oli kallis. Loomulikult olid neil olemas ka värvilised riided, kuid harva käisid nad väljas: suve jooksul kaks korda Vändra kirikus ja üks kord teenija Mai Hommikul külas, kes oli olnud kõigi laste ämmaemand.

Peale päevast tööd pidas igal öösel ka keegi õdedest vahti. Ükskord kui Elsa oli valves, kuulis ta, et keegi sõitis hobusega aida ukse ette. Elsa äratas õed üles ja selgitas neile olukorra tõsidust, sest aita rukki sisse oli peidetud suitsuliha ja suitsuangerjad.

Ida ütles oma õdedele, et nad tooksid revolvri välja ja laseksid ühe paugu. Kuid Linda ja Elsa keeldusid, öeldes, et nemad inimese pihta ei lase. Ida vastas selle peale, et ega te inimese pihta pea laskma, aitab ühest lasust õhku - hirmutamiseks. Öelnud: "Ah, andke see revolver siia!" ja lasknud paugu õhku. Varsti oligi kuulda kabjaplaginat.

Teisel korral, kui valvas Linda, näinud ta õues veski juures inimest, kes tõmbas tuld peru (kalapüügiriist) juures. Linda läks välja ja talle tuli kotiga mees vastu. Linda olnud viisakas ja öelnud külamehele: "Tere hommikust!". Viimane kohkus ja pobises, et tema tahtvat sepale minna.

Kurgja naised olid kange iseloomuga, visad ja töökad. Kõik nad hoolitsesid oma kuulsast isast mahajäänud pärandtalu eest. Helluse ja armastusega olid ka 70 aastat hiljem juba kõdunema kippuva elumaja ette lillepeenrad ja teerajad seatud.

· 1940. aastal võõrandati suurem osa talust - suurem osa paremaid põllumaid ja ka perekonna matusepaik jäi talu piiridest välja.

· 1950. aastate algul järgnes sundkollektiviseerimine. Õed Jakobsonid astusid lõpuks kolhoosi „Juuni Võit” 14. detsembril 1950. aastal , ilmselt suutmata enam täitma ülejõukäivaid norme, ja kindlasti hirmutas neid 1949. aasta küüditamine.

· Küüditamisest pääses pere tänu memoriaalmuuseumi asutamisele Kurgjale, et natukenegi säilitada ajaloolist talu.

· Lindast sai 1948. aastal asutatud Carl Robert Jakobsoni Memoriaalmuuseumi esimene direktor.

· Eestis ei ole teist niisugust muuseumi, mille asutamise eel oleksid kõik esemed ja hooned olemas olnud. Jakobsoni käsikirjad, riided ja esemed olid hoitud.

· Kuigi tuntakse, teatakse ja interpreteeritakse Carl Robert Jakobsoni, saab seda teha ainult tänu sellele, et tema lesk ja tütred hoidsid suurmehe pärandit, jättes oma elu elamata.