Tänasel kurval märtsiküüditamise aastapäeval tõdeme ahastusega, et isegi tänapäeval saavad toimuda samasugused inimsusevastased kuriteod, samas meenutame mälestustega ammuseid traagilisi aegu.
Mälestuskirje 1949. aasta märtsiküüditamisest:
“Täna 39. aastad tagasi kui kisti vägi valdselt oma kodudest välja 60 tuhat Eestlast Siberisse ja nende kodud jäid tühjaks ja laostusid, kuss olli ja kus elu ja töö rõem senna jäi tühjus ja vaikus vaid. Kess mõningad tullid tagasi leidsid ainult varemed eest. Ja kellel olli kodugi veel alles seda ei lastud enam oma kodu elama asuda. Paljud läksid linna ja kuhu keegi omale eluaseme leidis. Ega neist paljudgi tulnud tagasi. Ollid ju kõik vanad ja halli peaga talu pidajad. Nooremad mehed ollid juba ära viidud poliit vangidena teadmata kuhu ja kõik jäid teadmata kadunuks jäljetult.” Hants Kruus 1988 aastal.
Ühe naise kirja pannud mälestused 1949. aasta küüditamisest aastal 1988.
„Sel jubedal hommikul tööle minnes astus mu juurde keegi mees. Arvatavasti teadlik, mis sünnib. Ta ütles „Ära jää siia, Sa oled küüditatute nimekirjas. Su ema ja vend viidi juba öösel ära,“. Iga minut tullakse ka Sulle järele. Ütles veel: et tee kuidas tahad, täidan Sinu vatu oma kohust, olen eestlane.“ Ta jäi ka eestlaseks. [—]Tahtsin kiiresti koju. Näha oma silmaga, kas tõesti on kõik õige. Läksin pikku Jõgva-Mustvee maanteed. Mujalt polnudki võimalik minna. Vastu tuli kümneid veoautosid, täis püssidega sõdureid, kelle vahelt oli näha naisi ja lapsi. Keegi mind ei peatanud. Keegi ei teadnud ka, kes ma olen. Otsisin silmadega teeserval kõndides oma oma. Ma ei näinud teda. Arvatavasti oli see viimane auto minu teel, kus sõdurite vahelt keegi tõusis, viipas käega, hüüdis midagi millest ma aru ei saanud. Sõdurid surusid ta tagasi. Auto liikus aeglaselt, loopides lumelörtsi kahele poole teed. See oli vist mu ema ja vennake, kes kaugenesid minust ja kodust tundmatule vatu. Teadmata ja arusaamata veel valu suurust, lonkisin edasi, kuni jõudsin oma koju. Lõhestav valu südames, astusin avatud uksest sisse. Misssugune kodu. Keha käi valule kitsaks. [—] Sini-must-valge lipp oli lintideks rebitud, see „rahvavaenlase“ sümbol. Sama oli ju lehvinud alati sinise taeva all, koduse maamulla ja valgete kaskede kohal.“
Küüditatutele mälestuskivi avamine 1989.a.
