Midagi on õhus. Ja see pole pelgalt kevadine heinatolm.
Muuseumi laut on viimastel päevadel muutunud justkui väikeseks segaduse sümfooniaks. Kitsed Kiki ja Lelola kuulsid pidevalt sõna MUHK, haned Susu ja Gaga jälgisid askeldusi valvuripositsioonilt, lambaprouad Täpi ja Lumi jõudsid isegi järeldusele, et MUHK tähendab Maaelu Uudishimukeskust.
Aga nüüd… on meie kord. Küülikute kord.
Me oleme seni olnud üsna tagaplaanil. Noh, mitte et me poleks märganud, mis toimub. Me näeme kõike. Kõrvad püsti. Ninasõõrmed töös. Silmad jälgivad kõike, mis liigub. Ja me liigume ise ka. Väga kiiresti, kui vaja.
Ja eile! EILE me kuulsime midagi, mis pani meid tagakäppade peal hüppama.
🗣️ „Küülikutele tuleb oma jalutusala!“
🏠 „Midagi nagu küla – väikeste majakeste ja tasanditega!“
👋 „Külastajad ei saa meie külla sisse, aga saavad meid vaadata teiselt poolt tara!“
Kas tõesti? Küülikute küla? Meile? Päriselt?
Meile, kelle kohta öeldakse, et me oleme ainult pehmed ja armsad? Aga me oleme palju rohkemat! Me oleme uudishimulikud, seltsivad, osavad hüppajad. Me armastame ringi joosta ja urgudes kaevata. Meil on oma keel, oma kombed, oma vajadused. Me väärime oma kohta.
Ja nüüd tundub, et see koht ongi tulemas.
Keegi mainis isegi midagi käed-külge tegevustest. Keegi teine mainis, et sinna tulevad majakesed ja tasandid. Me kujutame ette väikseid sildu, peidupaiku ja kohti, kust saab jälgida kõike, mis muuseumis toimub… Meil on juba ideid, kuidas seal salaja kokkutulekuid pidada.
Aga kõige rohkem rõõmustab meid mõte, et meie saame nähtavaks. Et inimesed saavad teada, mida me vajame, kuidas me end tunneme, mida me sööme ja milline näeb välja meie igapäev.
Sest olgem ausad – paljud arvavad, et küülikud lihtsalt istuvad nunnult. Aga tegelikult me kihutame, hüppame, uurime, närime, kuulame, jälgime ja… noh, öösiti teeme veel midagi - maiustame. Aga kas sa tead, millega, et vitamiine saada ja terved olla?
Saad teada MUHKist alates 24. aprillist.