Põllumajandusmuuseumi laudas on elu endiselt põnevam kui kunagi varem. Loomad on uudishimust pakatamas – iga päev selgub midagi uut, mis seotud selle salapärase MUHKiga. Eile arutleti, kui sportlikud on tegelikult kanad, ja täna… täna pistsid samad kanad ja eriti kukk Kriiks oma noka hoopis teise teema kallale.
„Kuule, Kriiks, kas sa tead, mis asi see avatud hoidla on?“ sosistas kana Õisi ja silmitses üle lauda teise korruse suunas.
„No ma kuulsin, et seal pidavat olema palju vanu asju. Inimeste asju. Ikka selliseid, mida tänapäeval enam keegi ei kasuta!“ vastas kukk Kriiks.
Küülik Tupsu, kes oli end just heinahunnikust välja kaevanud, kikitas kõrvu. Tema oli üks uudishimulikest, kellel alati küsimusi rohkem kui porgandeid peenras.
„Oot-oot, kas te räägite sellest ruumist, kuhu töötajad kogu aeg väga ettevaatlikult karpe ja kummalisi esemeid tassivad?“ küsis Tupsu.
„Just!“ klõksatas Kriiks nokka. „Ja kas tead, mis ma täna kuulsin? Seal hoidlas on MUHKi kõige vanem ese – linahari, mis on pärit aastast 1796!“
„Ükss... üheksasada... seitsekümmend... kuus?“ kohkus Tupsu. „Kas see oli veel enne elektrit?“
„Oi-oi, enne telefone, enne traktoreid, enne kõike, mida me praegu muuseumis näeme!“ täpsustas Kriiks. „Ja see linahari pole mingi niisama hari. See on tööriist, millega vanasti linu puhastati. Inimesed kasvatasid lina, et sellest riideid teha. Ilma masinateta. Kõik käsitsi.“
„Ehk siis neil polnud nutikat telefoni, aga neil oli linahari?“ muigas Tupsu. „Huvitav, kas nad nokkisid ka iga päev 15 000 korda nagu kanad?“
„Vaevalt, aga eks neilgi olid oma päevased liigutused, milleta elu ei käinud,“ ütles Kriiks. „Avatud hoidla näitabki, kuidas inimesed enne elasid – ilma tänapäevaste mugavusteta, aga nutikalt. Nad oskasid taaskasutada, parandada ja leiutada.“
„See linahari ja kõik teised esemed seal… need on nagu ajakapsel,“ sõnas kana Õisi vaikselt. „Justkui saaks ajas tagasi minna ja vaadata, milline oli elu üle 200 aasta tagasi.“
Tupsu vaatas üles, teise korruse suunas, kus askeldati vaikselt edasi. „Ma arvan, et see hoidla pole mitte ainult vanade asjade kogu. See on koht, kus tänased mõtted saavad kokku eilsete lahendustega.“
„Ja see on MUHK – koht, kus uudishimul on tiivad,“ ütles Kriiks rahulolevalt.
Õige pea saab igaüks uudistama tulla – ka linaharja aastast 1796. MUHK on varsti valmis!