Põllumajandusmuuseumi laudas ei jää midagi märkamata. Vähemalt mitte siis, kui seal on uudishimulikud kanad ja tähtsust täis kukk, kes peavad peaaegu iga päev oma hommikukoosolekuid.

„Kas keegi kuulis, mis lambaprouad Täpi ja Lumi üleeile rääkisid?“ küsib pruunikas kana, kes on tihtipeale esikõneleja.

„Muidugi kuulsin!“ käratab valge kana. „MUHK tähendab Maaelu Uudishimukeskus! Täitsa ametlik nimi. Mitte mingid suvalised tähed nagu mina arvasin.“

„Ja kas te kuulsite, mis on MUHKi kõige tähtsam osa, lausa süda?“ küsib kolmas kana. „See uus püsinäitus – Laudasümfoonia! Seal räägitakse loomadest, meie heaolust, tunnetest, ruumist... kõigest sellest, mis meile päriselt korda läheb.“

„Mina näiteks ei kannata üldse, kui keegi mu pesakasti hõivab. Ja see valgus, mis ükspäev laes vilkus, see ajas mu pea täiesti sassi,“ ütleb neljas kana.

„Sul on vist närvid läbi,“ poetab kukk muigega. „Mina olen rahulik nagu muna soojas pesas. Mind ei kõiguta miski.“

Kõik kanad vaatavad teda pikalt.

„Ise kiresid eile öösel KOLM korda,“ ütleb vasaktiivakana.

Kukk kohendab oma sulgi. „Nojah, aga see oli... strateegiline kiremine. Mulle tundus, et kuulsin väljas rebast hiilimas.“

Koos arutletakse edasi.

„Näitusesaalis räägitakse, et meie, loomad, oleme isiksused. Meil on oma eelistused, hirmud, rõõmud. Mõni tahab rohkem valgust, mõni vähem. Mõni tahab rohkem sotsialiseeruda, mõni eelistab oma nurgakest.“

„Ja et neid asju peaks arvestama, kui tahetakse, et me end hästi tunneks,“ lisab üks kana. „Meie heaolu pole ainult sööt ja vesi. See on see, kuidas ruum lõhnab, milline on müra, kas on piisavalt sobiv nokkimiskoht ja kui turvaliselt me end tunneme.“

„Ning inimesed saavad seal mõelda sellele, kuidas loomad tunnevad ja mida nad vajavad. Mitte arvata, vaid päriselt mõista,“ lisab kukk (kelle ego on tasapisi taastumas).

Kanala vajub korraks vaikusesse.

„Aga... kas see tähendab, et meie saame tähtsaks osaks MUHKist?“ küsib valge kana.

„Jah,“ ütleb üksmeelselt kogu seltskond. „Me ei ole lihtsalt taust. Me oleme teema.“

Ja nii jäävadki nad korraks mõttesse. Mõni nokib põhku, teine klopib tiibu.

„Aga ikkagi – mis see sõnnik ja piim tähendab?“ küsib lõpuks kukk.

„Mõni teine päev uurime,“ vastab vasaktiivakana. „Täna oleme lihtsalt... iseloomuga.“