24. jaanuaril avati MUHK / Eesti Põllumajandusmuuseumis detailiderohke ja palju huvi tekitanud miniatuuride näitus “Vaata, ma kahandasin kolhoosi!” Näitusel on Maaülikooli lektori Taavi Leola loodud miniatuurid, mis peamiselt kujutavad kolhooside aega. Kokku moodustub imeline tervik tolleaegsetest masinatest, hoonetest, inimtüüpidest ja maaelu olustikust.
Uurisime Taavi Leola käest lähemalt, kuidas ta sellise huvitava hobini jõudis.
Räägi palun endast lähemalt.
Olen Taavi Leola. Sündinud Tartus ja elan Tartust umbes 20 kilomeetrit väljas oma vanemate talus. Ametilt olen põllumajandushoonete projekteerija ning töötan ka lektorina Maaülikoolis. Tänu tööle olen hästi palju ringi käinud ja pildistanud erinevaid kolhoosihooneid – mul on olemas oma pildipank, millele mudelite tegemisel toetuda.
Kuidas tekkis mõte hakata kolhoosi vähendama, sõna otseses mõttes?
Kolhoosi mõte tuli veidi hiljem. Alguses hakkasin tegema oma talu ja üksikuid mudeleid. Aga kui inimesed neid nägid, hakkasid ütlema, et „ootame ikka kolhoosi“ ja „millal kolhoos tuleb?“. Siis tegingi oma koduküla lauda, mis on ka näitusel väljas. Algselt tegin oma sauna, poeg tegi suure elumaja maketi, need on samuti näitusel.
Mille järgi otsustad, millest miniatuuri teha? Kuidas saad inspiratsiooni?
See sõltub sellest, mida üldse mudeliks kätte saab, kas leidub konstruktorit, komplekti, 3D-mudelit vms. Ma kõike ise nullist ei joonista.
Mina olen jäänud skaalasse 1 : 35, mis on tegelikult militaarmõõtkava. Mul juhtus nii, et esimeseks mudeliks sattus vanaisa motorolleri konstruktor 1 : 35 mõõtkavas. Sealt see suurus ja mõõtkava kinnistus.
Masinate puhul lähtun sageli sellest, milline mudel on olemas ja mida saab ümber teha. Kui leian mõne ajaloolise pildi, kus on näiteks logo, värvid, mõni konkreetne ajalugu või kellegi seos, siis üritan seda mudelis võimalusel kajastada.
Kuulsust kogunud kolhoosimaja näitusel – kuidas see mõte tuli?
Kolhoosimaja mul endaga kuidagi ei seostu, ma ei ole seal elanud. See on puhtalt näituse jaoks tehtud, saali keskosa ilmestamiseks.
Milline detail on mudelites see, mille üle oled ise kõige uhkem, aga mida külalised sageli ei märka?
Mudel on nagu koduvideo – enda jaoks on hästi huvitav, teisele võib-olla mitte nii väga. Alguses ma ei otsinudki igale mudelile tausta, lihtsalt tegin valmis.
Nüüd üritan teha nii, et enne valin konkreetse masina, millel on mingi ajalugu. Siis hakkan seda ehitama ja toon sisse näiteks logo uksele või mõne ümber ehitatud detaili, mida poest valmis ei saa. Need pisidetailid ongi need, mida igaüks ei oska näha.
Kuna mina ise masinatest tegelikult palju ei tea, siis kui kuskile foorumisse pildi üles panen, leidub alati inimesi, kes märkavad, et mõni pisidetail on valesti, näiteks on tuli vales kohas. Kui seda öeldakse, siis mõnda asja saab ümber teha: detaili muuta, üle värvida jne.
Kuidas koostöö muuseumiga alguse sai?
Kunagi paar aastat tagasi mu naine ütles, et lõpeta see asi ära, et kui sellest väljundit ei ole, siis ei ole mõtet tegeleda. Siis mõtlesin, et kirjutan muuseumisse nalja pärast. Tol hetkel jäi asi kuidagi vaikseks, öeldi, et võib kohtuda ja arutada, aga edasi ei läinud.
Hiljem tahtsin hakata ehitama kraaviekskavaatorit (mis on muuseumis õue peal) ja sain raamatukogust juhendi koos mõõtudega. Raamatukogu töötaja nägi mu pilte, küsis, millega ma tegelen, ja vist sealt see mõte läks edasi. Mingil hetkel võeti uuesti ühendust ja nii see koostöö käima läks.
Ja see juhendiraamat oli põllumajandusmuuseumis olemas! Arvatavasti raamat, mida keegi enne ei laenanud ega hiljem ei laena, aga hea, et selliseid asju alles hoitakse.
Millise miniatuuri tegemine on olnud kõige keerulisem? Mis tegi selle keeruliseks?
Kindlasti kõige keerulisem oli kõige esimene mudel, see väike mootoroller. Seda tegin umbes kaks kuud. Praegu teeksin selle võib-olla kahe päevaga, aga siis oli kõik uus.
Keeruline on ka kombain, mis on detailiderohke ja tehniliselt keerukas masin. Käisin seda ka muuseumis vaatamas ja pildistamas, et kirjad ja detailid paika saada. Kombain on keeruline, aga tegelikult võib ka mingi lihtne asi võtta kaua aega, kui pead midagi tellima ja see seisab näiteks kolm kuud.
Kas kasutad töö tegemisel luupi või suurendust?
Luupi ma ei kasuta. Ostsin endale ühed odavad prillid, nendega on mõnda asja natukene parem teha. Lugemiseks ma neid ei kasuta, pigem detailide jaoks.
Kirjelda palun lähemalt, kuidas ühe miniatuuri tegemise protsess välja näeb
Seda ei saa algusest lõpuni ühe skeemina kirjeldada, sest sõltub, kas tegu on majaga või masinaga või mingi väikse detailiga.
Masinate puhul on kaks varianti:
- On olemas komplekt (kit), mille järgi saab ehitada.
- Komplekti ei ole, siis tuleb rohkem ise lahendada.
Kui komplekt on olemas, siis:
- leian referentsid (pildid, info)
- vaatan, mida peab ümber ehitama (nt rattad, detailid)
- panen kokku, puhastan, liimin
- siis tuleb värvimine
Kuna ma „ilusaid asju“ väga teha ei oska, siis ma teen oma mudelid sageli natuke vanaks, peidan vead ära ja tulemus jääb realistlikum.
Lõpus üritan teha stseeni (lavastuse) ja pildistada nii, et tekiks tunne nagu see oleks päris keskkonnas. Mingit järeltöötlust ma ei kasuta. Pilt nagu tuleb, sellisel kujul see jääb.
Mille järgi otsustad, kas teha midagi 3D-printimisega? Mis materjale kasutad?
Kui on valmis mudel/komplekt, siis ei ole 3D-printi vaja. 3D-printimist kasutan siis, kui mul on valmis 3D-mudel või kui on vaja detail ise juurde teha.
Näitusel on ka välja toodud võrdlus: üks variant on see, kuidas komplekt tuleb, ja kõrval minu prinditud detailid, et näha erinevust.
Materjali osas: 3D-printimise puhul kasutan vaiku (resin), eesti keeles võib öelda epovaik vms. Ka komplektid on sageli sarnasest materjalist, aga koostis võib erineda.
Kas mõni ese või hoone ja selle lugu puudutab sind eriti isiklikult?
Üks esimesi oli laudahoone (oma kodutalu). Talu ise ei ole „põlistalu“ – vanavanemad kolisid sinna 1960ndatel, mina läksin sinna elama umbes 20 aastat tagasi.
Selles talus olid kolhoosi asutajad pärit ja kolhoosi ajal võeti hooned käest ära. Üks maakivihoone ehitati kolhoosi ajal pikemaks, seda on näitusel ka stseenina kujutatud: ühes otsas taluloomad ja teises otsas kolhoosnikud ehitavad hoonet pikemaks.
Milliseid tundeid kolhoosi teema sinus endas tekitab?
Ma ise ei ole kolhoosiga otseselt seotud olnud, olen lihtsalt kõrvalt kolhoosi elu näinud. See ei tekita minus negatiivseid ega positiivseid tundeid, see on üks etapp ajaloost.
Ma püüan kujutada 1970ndate lõppu ja 1980ndate algust, see aeg oli kolhoosielus pigem helgem. Esimesed sunnismaisused ja koormised olid üle elatud, tehti palgatööd, käidi reisimas, toimus kultuurielu.
Olen hakanud uurima ka oma küla elu: kuidas toimis külaklubi, teatrietendused ja muu.
Kas oled märganud, et miniatuurid aitavad noortel kolhoosiaega paremini mõtestada?
Pigem ei usu. Noori see sellisel kujul ei köida. Mind ennast ka näiteks 1920ndate tehnika ei kõneta.
Igal asjal on oma vanusegrupp, kes seda vaatab. Kui 15-aastane ei ole neid traktoreid näinud, siis talle see ei tähenda tegelikult midagi.
Maaelu on noortele väga kauge. Ma õpetan ülikoolis 17–18-aastaseid ja kui küsida, mitu nisa kitse all on, siis 90% ei tea. Ja lasteraamatutes on kitsed vahel joonistatud nelja nisaga.
Kas oled kedagi „kahandamisega“ nakatanud? Kas oleksid valmis juhendama, kui keegi tahab alustada?
Ma ei ole üritanud kedagi nakatada. Lapsed on muidugi mingil määral teinud: üks poeg tegi maja, aga rohkem ei teinud, lõpuks käis see talle närvidele. Kaheteistkümneaastane on aga kõva ehitaja: ta tegi erinevaid mudeleid ja ehitab ka raadio teel juhitavat „tamp tracki“ ja suurt kallurautot.
See tegevus aitab rahuneda ja tegeleda millegagi, et ei vaataks ainult telefoni.
Milline on kõige väiksem detail, mille oled teinud?
Kõige väiksemat detaili ei oska öelda, aga üks, mis on hästi välja tulnud, on „Voslo kukkel“ – see on hambatiku otsas, umbes 3 mm.
Kui palju aega kulub ühe hoone/mudeli tegemiseks?
Ajakulu ei saa täpselt öelda, sest teen siis, kui tekib vaba hetk. On päevi, kus ei tee üldse, ja on hetki, kus saan mitu korda järjest teha.
Kui oleks lihtne komplekt ja ainult seda teeks, võiks valmis saada umbes kolme päevaga, aga keskmiselt võib ühe mudeli valmimine võtta umbes kuu.
Kui palju miniatuure sul praeguseks tehtud on?
Ma ei ole kõiki täpselt üle lugenud. Enne näitust pildistasin küll kõik üles, aga arvestust ei ole. Facebookis oli vist 48 mudelit, aga sealt on osa puudu. Tegelikult on juba umbes 70 masinat pluss muu elu juurde (mida ei saa tükkhaaval kokku lugeda).
Taavi lisab lõpuks, et tema soov on, et inimesed tuleksid näitust vaatama ja et pärast saaks mõne asja ikka tagasi ka....