Suvi möödus nii kiirelt, et Jussike ei jõudnud õieti sabagi väristada, kui juba oli sügis käes. Lehed langesid, vihmapiisad tantsisid katusel ja õhk oli täis niisket jahedust. Aga Jussikesel oli, mille üle rõõmustada.

Kõige põnevam uudis? Ta oli endale saanud suve alguses uue sõbranna. Väikese, pehme ja heledakarvalise Roosi, kelle pilk oli alguses küll pisut umbusklik.

„Kas sa oled kindel, et talle võib läheneda?“ sosistas Jussike kord küülikuaia kõrval piiludes, kui Roosi veidi pelglikult ringi uudistas.
„Muidugi võib,“ vastas küülik Tupsu oma kõige rahulikuma näoga.

Nii nad vaikselt sõbrunesidki. Roosi õppis, et Jussike on küll uudishimulik ja natuke uhke, aga südamelt pehme nagu heinapall. Jussike omakorda taipas, et Roosi ei ole lihtsalt „üks lammas“ – tal oli oma arvamus kõige kohta, ka näiteks sellest, kuidas heina õigesti süüa.

„Sa ei tohi lihtsalt ahmida,“ õpetas Roosi kord.
„Ahmin? Mina?“ solvus Jussike hetkeks. „Ma lihtsalt naudin entusiastlikult!“

Suve teises pooles lisandus nende väikesesse seltskonda veel üks lambapreili. Väike valge pilveke roosa ninakesega. Häbelik nagu kevadine võilill, kes kardab, et vihm rikub soengu.

„Kes ta on?“ sosistas Jussike.
„Ei tea,“ vastas Roosi. „Keegi ütles, et tal pole veel nime.“
„No siis on ju selge, miks ta end peidab!“ teatas Jussike targalt. „Kuidas sa ilma nimeta üldse julged inimestele otsa vaadata?“

See pani Roosi muigama ja peagi hakkasid nad mõlemad mõtlema, milline nimi sobiks uuele sõbrannale kõige paremini.

Ja kui muuseumis jõudis kätte Tõulooma päev, mil kogu õu kihas rahvast ja loomadest, kuulutati suure pidulikkusega välja roosa ninaga lambapreili nimi: Juuli!

Juuli oli küll rõõmus, aga sel päeval tabas teda ka väike šokk.

Kõigepealt viidi boksist ära Jussike. Kui ta tagasi toodi, oli ta... noh, kiilakas.
„Issand, mis juhtus?!“ kiljatas Juuli ja taganes heinapalli taha.
„Kõik on korras!“ hüüdis Jussike uhkelt. „Ma lihtsalt käisin salongis ja sain värske soengu.“
„Salongis?!“ kordas Juuli jahmunult.
„Jah, mulle öeldi, et see on spaahooldus. Masin tegi kõdi ja lõpuks oli kuidagi kergem tunne,“ seletas Jussike rahulolevalt.

Kui järgmisena viidi Roosi, läks Juuli juba üsna närviliseks. Ja kui Roosi tagasi tuli, ilma kasukata ja silmad suurest üllatusest pärani, hakkas Juuli aimama halba.

„Ei-ei-ei, mind küll mitte!“ pomises ta, kui mees jälle nende boksi poole tuli.
Aga varsti seisis Juuligi masina juures, kuulas vuristamist ja tundis, kuidas soe villake vaikselt kaob.

Kui ta lõpuks tagasi boksis oli, tundis ta kergendust.
„Kas sellist salongi- ja spaateenust pakutakse meile tihti,“ küsis Juuli lootusrikkalt ja vaatas Jussikest ja Roosit, kes olid sama karvutud nagu tema.
„Mulle igatahes tehti kevadel ka uhke soeng või noh, pigem aeti pea ja pee paljaks,“ teatas Jussike tähtsalt.
Roosi muigas: „Vähemalt olid siis suvel aerodünaamilisem ja oli kergem ringi tormata.“

Sellest päevast peale olid lambad kolmekesi lahutamatud.

Jussike jäi muidugi endiselt trio ninameheks. Kui lauta tuli mõni inimene, oli tema esimene, kes nina laudade vahelt välja pistis ja kuulutas:
„Mina, mina! Mina tahan pai!“

Roosi ja Juuli raputasid pead.
„Ah et siis selline džentelmen,“ ohkas Roosi.
„Vähemalt saame meie rahulikult omaette heina nosida,“ lisas Juuli naerdes.

Ja nii nad seal nüüd elavad – Jussike, Roosi ja Juuli.
Kolm sõpra, kolm erinevat iseloomu ja üks vahvatest loomadest sõpru täis laut, kus alati midagi põnevat juhtub. Sest kui juba krutskeid täis Jussike hakkab uurima, mis maailmas uut, siis ei ole kunagi igav.