Täna üle Eesti toimuv aktsioon „Põllumajandus ristteel“ ei räägi meie jaoks ainult toetustest ega traktoritest linnaringidel. See räägib sellest, kas Eestis on ka tulevikus võimalik toota oma toitu. See küsimus puudutab meid väga otseselt.

Eesti Maaelumuuseumidena ühendame kolme paika: MUHK / Eesti Põllumajandusmuuseumi, C. R. Jakobsoni Talumuuseumi ja Tori Hobusekasvanduse. Me ei ole pelgalt pärandi hoidjad. Me kasvatame loomi, harime maad ja teeme iga päev samu otsuseid, mida teevad Eesti põllumehed.

Kui kevadel külv hilineb, söödahinnad tõusevad või ilm teeb oma töö, siis ei ole see meie jaoks teooria. See on meie igapäev.

"Oleme ainus muuseum, kes igapäevaselt põllumajandusega tegeleb. Meil on üle 100 looma ja üle 200 hektari põllumaad. Seega kõik, mis toimub põllumajanduses, puudutab otseselt ka meid. Tunnetame igapäevatöös sarnaseid raskusi põllumeestega, elementaarset raha puudust, ülereguleeritust," räägib Sihtasutus Eesti Maaelumuuseumid juhatuse liige Kadri Valner.

Põllumajandus ei lõpe põllul

Me näeme iga päev, kui pikk ja habras on tee põllult toidulauani. Üks hektar vilja tähendab seemet, väetist, kütust, tööjõudu ja riski. See tähendab ka valikuid.

Kas kasutada keskkonda hoidvaid, kuid kallimaid võtteid?
Kas pidada loomi nii, et nende heaolu oleks tagatud, isegi kui see tõstab kulusid?

Meie vastus on jah, sest just nii sünnib puhas ja usaldusväärne toit. Samas teame, et need valikud ei ole odavad.

Jakobsoni mõte on täna sama aktuaalne

Me kanname edasi C. R. Jakobsoni mõtet, et põllumajandus peab olema teaduspõhine ja hooliv. Külvikord, mulla hoidmine ja tasakaalus majandamine ei ole pelgalt ajalootunnid, vaid tänase kestliku põllumajanduse alus.

Jakobson sõnastas selle enam kui sajand tagasi väga selgelt: „See rahvas üksi võib oma vabaduse peale julge olla, kellel liha ja leib omaenese päralt on.“

See mõte ei ole pelgalt ajalugu, vaid tänane reaalsus.

Kui me ei suuda ise oma toitu toota, muutume sõltuvaks. Kui me ei hoia oma põllumajandust, anname ära osa oma iseseisvusest.

Miks toetused on vajalikud

Meie jaoks ei ole toetused abstraktne teema. Need on küsimus, kas ja kuidas me saame oma tööd jätkata.

Toetused aitavad tasandada ebavõrdseid konkurentsitingimusi Euroopa Liidus.
Need võimaldavad teha keskkonnahoidlikke valikuid, mis muidu jääksid tegemata.
Need hoiavad elus kohaliku toidutootmise.
Need toetavad maaelu ja sellega seotud oskusi.

Kui neid võimalusi ei ole, muutub valik lihtsaks. Kas töötada kahjumiga või lõpetada.

Ja kui lõpetatakse, ei kao ainult üks tootja. Kaob teadmine, kogemus ja lõpuks ka võime ise oma toitu toota.

Me näeme ajas kaugemale

Muuseumidena näeme nii minevikku kui tulevikku. Me teame, kui kiiresti võivad katkeda järjepidevused ja kui kaua võtab nende taastamine.

Põllumajandus ei taastu üleöö. Põld ei jää ootama. Oskused ei püsi, kui neid ei kasutata.

Seetõttu ei ole tänane aktsioon meie jaoks lihtsalt toetusavaldus. See on meie enda elu ja töö küsimus. See on meie kõigi toidulaua küsimus!

Lihtne sõnum, millest ei saa mööda vaadata

„Pole põllumeest, pole toitu, pole tulevikku“ ei ole loosung, vaid kokkuvõte reaalsusest, mida me iga päev oma töös näeme.

Me usume, et Eesti põllumees hoiab meie toidulauda. Kui tahame, et see nii ka jääks, peame looma tingimused, kus ta saab seda teha.

See ei ole ainult põllumehe vastutus, vaid meie kõigi ühine valik.

Eesti Maaelumuuseumid ühendab Eesti Põllumajandusmuuseumi, C. R. Jakobsoni Talumuuseumi ja Tori Hobusekasvanduse. Meie igapäevane töö ei piirdu pärandi hoidmisega. Tegeleme ka praktilise põllumajanduse ja loomakasvatusega ning hoiame elus oskusi ja teadmisi, millel põhineb Eesti toidutootmine.