Lii Sammler, märts 2026
Rada lookleb männimetsaga kaetud liivaluidete vahel, puudutades vahepeal soo serva, et siis jälle kuue meetri kõrguste luidete vahele sukelduda. Kaugusest kostub läbilõikav kriise, suur lind lendab üle tee ja jääb kõrgesse puulatva istuma.
Varakevadisel teel kõndiv mees tõstab üllatunult pea. Kotkas? Tema enda metsas, tema igapäevasel teel tööle ja koju? Haruldasest vaatepildist silmad säramas, jätkab Carl Robert Jakobson teed Vanaõue postijaama poole, et Viljandisse Sakalat toimetama sõita.
Praegu nimetame seda rada Sakala teeks.
Läbi pori ja kottpimedate sügisööde
- aasta 11. märtsil ilmus Viljandis Sakala esimene number. Jakobson, kes oli oma lehe luba oodanud kümme aastat, sööstis hoogsalt töösse.
Et Viljandisse toimetusse jõuda, kasutas ta esimesed 12 kilomeetrit iidset, ainult kohalikele teada kirikuteed, mis viis Viljandi maanteele Vanaõue postijaama. Edasi jätkus sõit mööda Viljandi maanteed vankri või postitõllaga.
„Kurgjalt hakkasime sõitma ikka õhtupoolikul,“ on meenutanud talu tööline Joosep Esko. „Lihtvankriga sõitsime, heinakott oli istumise all. Vanaõue kõrtsis söötsime hobust… Tugevad hobused olid tal - kaks suurt kõrbi, kellega ta vaheldumisi sõitis - Maara ja Ella.“
Sakala toimetusse jõuti järgmise päeva keskhommikuks, ja siis oli rahvas juba ootamas Jakobsoni jutule pääsemist. Toimetus sai kohe Viljandi kandi ärksamate tegelaste kogunemiskohaks.
„Esimese numbri silma saamise järele sõitsin Viljandisse, Jakobsoni nägema, ta oli ju küllalt rahva seas liikunud, aga mina ei olnud temaga kokku puutunud… Missugune mees, suur, tugev, rahulik, iseteadev, habemik nagu mõni lõunamaalane, silmad sinise prilli taha peidetud; see kõik andis temale juba eemalt mingi võitva ilme,“ on August Kitzberg meenutanud oma esimest käiku Sakala toimetusse. „Kui kirgline pidi see mees olema, kui ta armastas ehk vihkas ja – oli ometi ühtlasi õrn ja tundelik, nagu laps – vaata tema koolilugemise raamat „Helmed“.“
Viljandist käis Jakobson koju enamasti iga kahe nädala tagant. Siis vaatas ta talupidamise üle ja andis Juliele ning tööperele juhised, kuidas edasi toimetada.
Koju Kurgjale tulles pööras Jakobson maanteelt Vanaõue postijaama juurest metsateele ja liikus sealt seitse versta kuni Saeveski metsavahimajani. Kui ta käis jalgsi, puhkas ta seal jalga ja kõndis siis viimased viis versta Kurgjale. Osa sellest teest oli Jakobsoni enda korrastatud ning seda nimetati Jakobsoni teeks juba tollal.
Saeveskis toimetas toona metsavaht Ado Kuldkepp - värvikas mees, keda hüüti Vanaks Pašaks. Paša vennapoeg Andres mäletab Jakobsoni hästi. „Tuli Jakobson pimedal ööl Saeveskile, siis andis vana Paša minule käsu minna kuni Kurgjani Jakobsonile teed valgustama. Kiskusin siis lõmmu peergudeks ja sidusin peerukimbu selga. Nii astusime kottpimedal sügisöösel laanest läbiviival metsateel.“
Paša käis ka ise tihti Kurgjal – laskis mõne linnu ja viis Jakobsonile. Ta hoiatas Jakobsoni korduvalt: „Ärge mängige mõisnikkudega, nad teevad teile pika une.“
Paraku oli Pašal õigus. Kui Jakobson jälle kord pimedal sügisööl läbi metsa koju sõitis, tundis ta järsku tugevat sigarilõhna. Ei Jakobson ega töömees, kes talle hobusega vastu tulnud oli, ei suitsetanud. Jakobson haaras töömehe käest ohjad ja sundis hobuse kiirele traavile. Selja taga kostis kaks lasku…
Viljandi tee äärde jäi ka Nõmmitsa talu. Nõmmitsa kaudu käis parem tee. Vahel – porisel kevadel või sügisel – kasutas Jakobson seda.
Kui Jakobson oma Sakala teed käis, oli Nõmmitsa talu üsna vilets. Sellepärast innustas ta peremeest Peet Saart: „Sina oled noor mees, sina pead Nõmmitsale uue elumaja ja loomalauda ehitama!“ Et asi kindel oleks, sehkendas Jakobson talle isegi maja ja lauda plaanid. Nii ei jäänudki Peet Saarel muud üle kui rahvajuhi soovitus teoks teha. Tõsi, Jakobson ise seda ei näinud: Nõmmitsa uus maja valmis alles 1888. aastal ning on püsti praegugi.
Sedasama teed mööda läksid 1882. aasta märtsis üksi ja salguti, jala ja hobusega, vankritel ning ratsa kümned ja sajad inimesed, et osutada viimast austust Sakala toimetajale, rahva innustajale, Eesti suurmehele. Need, kes tulid Tartust või teistest lõunapoolsetest paikadest, pidid seda teed kasutama.
Seda teed astus jalgsi, otsides teeääres kuivemat jalaalust, Sakala lähem kaastööline Andres Rennit. Siit sõitsid doktor Mihkel Veske ja August Kitzberg. Pärgade ja vimplitega liikusid seda teed mööda üliõpilasorganisatsioonide esindajad. Kokku käis tol 1882. aasta kurval märtsipäeval Jakobsonile viimset austust avaldamas pea kolm tuhat inimest.
Jakobsoni tee taasavastasid noored matkasellid
On aasta 1961. Seitse matkaselli asutavad end varakevadisele rattaretkale Kurgjale, et mälestada Carl Robert Jakobsoni. Tagasisõiduks on plaan kasutada sama rada, mida mööda läks Jakobson kunagi Kurgjalt Viljandisse. Kui minnakse metsniku käest teed küsima, saavad noored juhatusele lisaks hoiatuse: rada on kohati nii metsa kasvanud, et väga lihtne on ära eksida.
Toona jõudsid seitse matkasell õnnelikult koju, ent läks veel kaks aastat enne, kui rada taastama ja märgistama asuti. Seda pidasid oma aukohuseks Viljandi Jakobsoni-kooli õpilased. Nad tegid Sakala teed mööda talvematka, mille käigus kinnitati 12 kilomeetri ulatuses puudele, sihtidele ja teeristidele esimesed plekkmärgised.
Tänane Sakala tee matkarada asub Pärnu, Viljandi ja Järva maakonna piirimail. See algab Vanaõue puhkekeskuse juurest Vändra–Mudiste maantee ääres, läbib Navesti luitemaa ja lõpeb Kurgjal Carl Robert Jakobsoni talumuuseumis.
Varakevadine rännak Sakala teel on juba aastaid kestev traditsioon. Tänavu lähetatakse matkajad Vanaõuelt teele juba vähemalt 55. korda.
Ja ikka pakuvad kõndijatele teel tuulevarju 15 tuhande aasta eest Balti paisjärvest siia jäänud liivaluited, ja ikka võib metsas jalutades kuulda luigehüüdu, kurgede kruugamist või kotkakiljet.
Kust said Kesk-Eestisse liivaluited?
Kurgja ümbruses ning Sakala tee ääres on peamiseks loodusvormiks metsaga kaetud liivaluited. Kuidas on see võimalik – luited südamaal, Eesti keskel?
Pärast viimase jääaja lõppu ca 20 000 aastat tagasi hakkas kliima soojenema. See põhjustas Euroopa põhjaosa katnud jää taandumise Skandinaavia mäestiku suunas. Jääserva ette tekkis umbes 12 000 aastat eKr sulavetest suur jahe mageveejärv, mis hõlmas praeguse Läänemere lõunaosa koos Soome lahe ja Laadoga järvega. Järv eksisteeris umbes paar tuhat aastat.
See oli vaese elustikuga suurjärv, mille ääres kasvas vaevakaskede, pajude ja mändidega tundra. Kui kliima veelgi soojenes, murdis vesi end järvest välja Läänemerre ning järv kadus, jättes päranduseks luitemäed.