Kui küsida, millest sõltub ühe rahva tugevus, pakutakse tänapäeval vastuseks majandust, haridust või poliitilist stabiilsust. Enam kui 150 aastat tagasi jõudis samale järeldusele ka Carl Robert Jakobson. Tema jaoks ei olnud need kolm teemat eraldiseisvad, vaid omavahel lahutamatult seotud. Ilma hariduseta ei ole mõtlevat inimest, ilma majandusliku iseseisvuseta ei ole vaba rahvast ning ilma poliitiliste õigusteta ei saa rahvas ise oma tulevikku kujundada.

Jakobson ei rääkinud neist asjadest teoorias. Ta kirjutas, õpetas, katsetas ja tegutses. Paljud tema mõtted kõlavad üllatavalt tänapäevaselt ka nüüd, kui arutame hariduse sisu, maaelu tuleviku või kodaniku vastutuse üle.

Haridus kui rahva vundament

Jakobsoni jaoks algas kõik haridusest. Mitte formaalsest õppimisest, vaid sisulisest arusaamisest, mis aitab inimesel elus hakkama saada.

Tark rahvas on tugev rahvas.

Ta uskus, et rahva püsimise aluseks on teadmised. Jakobson oli õpetaja, kes protestis piibli järgi õpetamise vastu, sest see ei andnud lastele eluks vajalikke oskusi. Selle asemel kirjutas ta elulisi ja arusaadavaid kooliõpikuid. Juba 1866. aastal, olles vaid 25-aastane ja vähem kui viieaastase õpetajakogemusega, andis ta välja oma esimese õpiku „Uus aabitsa-raamat“.

Tema jaoks ei olnud haridus pelgalt lugemis- ja kirjutamisoskus.

Tuleb hoida ja kasutada oma emakeelt.

Jakobson rõhutas, et õpetus peab toimuma eesti keeles, sest ainult nii jõuab teadmine rahvani ja kujundab rahvuslikku eneseteadvust.

„Peaasi aga, kust ühe rahva vaimuharimise järge ära tuntakse, on tema keel.“
„Keel on ühe rahva harimise, ja seepärast ka tema priiuse sünnitaja, tema kõige kallim pärandus. Keel on, mis üht rahvast rahvaks teeb.“

Tänapäeval, mil arutame emakeelse hariduse, digikeele ja mitmekeelse ühiskonna üle, on Jakobsoni mõtted endiselt kõnekad.

Haridus peab olema praktiline ja eluks vajalik.

Jakobsoni arvates ei tohtinud kool olla elust lahutatud.

„Eluga peab kool ikka ühendatud jääma ja elule üksi peab ta kasvatatama.“

See mõte kõlab tuttavalt ka praegu, kui räägime oskuspõhisest õppest ja elukestvast haridusest.

Talumajandus kui majandusliku iseseisvuse alus

Jakobsoni jaoks ei olnud majandus abstraktne mõiste, vaid igapäevane küsimus, kuidas pere toime tuleb ja kas talumees on peremees oma maal.

Eestlane peab olema peremees omal maal.

Ta seisis selle eest, et eestlased saaksid maaomanikeks ega jääks sõltuvusse mõisnikest. Ainult nii oli võimalik saavutada parem elujärg ja tegelik iseseisvus.

„Prii talupoeg päriskohaga on kuningas.“
„Kusagil ei või üks aus inimene nii õnnelik olla kui põllumehe seisuses.“
„See rahvas üksi võib oma vabaduse peale julge olla, kellel liha ja leib oma enese päralt on.“

Jakobson ei piirdunud sõnadega. Ta kirjutas esimese eestikeelse agronoomiaõpiku „Teadus ja seadus põllul“ ning ostis Kurgja talu, kuhu kavandas näidistalu.

Teaduspõhine ja uuenduslik põllumajandus.

Ta uskus, et edu ei sünni juhuslikult, vaid teadmiste kaudu. Selleks tutvustas ta uusi tööriistu ja korraldas 1874. aastal esimese künnivõistluse, kus võrreldi uudset hõlmadraga kündmist vana harkadraga.

„Teaduse põhja peal peab kõige mõnusamat põlluharimise viisi leitama.“
„Sul peavad kõige tarvilikumad ja mõnusamad põllutööriistad oma päralt olema.“

Põllumees peab olema mõtleja, mitte ainult töötegija.

Jakobson rõhutas, et põllumees peab oskama analüüsida, planeerida ja arvestada.

„Sa pead põllu harimise juures mõistusest juhitud teed käima.“
„Sul peavad päeva- ja rehnungiraamatud olema.“

Ka see kõlab tänapäeval tuttavalt, kui räägime nutikast põllumajandusest ja andmepõhisest otsustamisest.

Poliitilised õigused kui loomulik jätk

Haridus ja majandus olid Jakobsoni silmis eelduseks kolmandale sambale, poliitilistele õigustele.

Rahvuslik haridus kui poliitiliste õiguste alus.

Ta uskus, et ilma haritud rahvata ei ole võimalik demokraatiat ega vastutustundlikku otsustamist.

Eestlaste võrdõiguslikkus teiste rahvastega.

Jakobson nõudis, et eestlastel oleksid samad õigused kui sakslastel.

„Meie ei saa mitte aru, mikspärast meil eestlastel niisama poliitika õigust ei pea olema kui sakslastel.“
„Meie vana Eesti vaim ei anna meile enne rahu, kui meil omal maal ühesugused poliitika õigused teiste rahvastega on.“

Talurahva kaasamine poliitilisse ellu.

Ta pidas oluliseks, et talumehed osaleksid vallavalitsustes ja kohtutes, kuid rõhutas ka aususe ja harituse tähtsust.

„Meie arvame, et meie talupoja-seisus juba niikaugel on, oma maa isevalitsemisest osavõtta.“

Kolm sammast, üks tervik

Jakobsoni mõtted ei olnud loosungid, vaid terviklik maailmavaade. Haridus, majandus ja poliitilised õigused toetasid üksteist. Kui üks neist puudus, jäi rahvas nõrgaks.

Just seepärast ei ole Jakobson ainult ajalooõpikute tegelane. Tema mõtted ja ideed sobituvad ka tänapäeva, kui otsime tasakaalu teadmiste, toimetuleku ja vastutuse vahel.