Viimastel nädalatel on muuseumi laudas olnud üsna selge üks asi:
MUHK tuleb. Ja tuleb suure hooga.

Loomad on juba näinud, kuidas "Laudasümfoonia" näitusel saab kuulata kuke kiremise ja laudaukse kriuksumise duetti. Nad on piilunud veterinaari tuppa, kus leidub vedeliku ja kummaliste olenditega purke kui erinevate loomahaiguste näidiseid. Ja avatud hoidlast on avastatud muuseumi kõige vanem ese – linahari aastast 1796.

Aga üks osa MUHKist on siiani veidi salapäraseks jäänud.
See kannab pealkirja: „Sõnnik ja piim. Lühidalt lehma "eluülesandest" läbi aja.“

„Sõnnik ja piim?“ kordas kits Lelola kulmu kergitades.
„Kas need kaks üldse sobivad samasse lausesse?“
„Noh, mõlemad tulevad lehmast,“ nentis Täpi. „Üks parema meelega kui teine.“

„Aga me kuulsime, et seal näitusel on välja pandud sõnnikulaoturid, mis näevad välja nagu uhked kaarikud!“ lisas hanepreili Susu, kes oli juba mitu päeva joonistanud pliiatsiga oma peas plaani, kuidas neid salaja uudistama minna.

„Ja piimapütid ka,“ sosistas kana Õisi.
„Kõik on nii tähtsalt rivis, nagu sõjaväeparaadil.“

Loomade elevus kasvas. Ja muidugi – kui elevus kasvab, siis kasvab ka Jussikese uudishimu.
Talleke oli parajasti saanud uue hooga heinast energiat ja kihutas ruumi, kus see saladuslik näitus asus.

„Sõnnik ja piim! Mina tulen!“ kuulutas ta rõõmsalt.

Ta kihutas kahe küüliku vahelt läbi, põikas ümber hanede ja peatus alles suure uhke masina juures.

„See peab olema see kuulus sõnnikulaotur,“ ütles Jussike, silmad säramas.
Ja suures elevuses ning ülemeelikuses hüppas ta kogemata masina vastu.

Jussike polnud märganud, et masina peal oli kenasti ritta seatud mitu piimapütti.
Ja nüüd, suure hooga… kõks!
Esimene pütt liikus.
Kolks!
Teine kiikus järele.
Kolin!
Kolmas kukkus peaaegu üle ääre.

Jussike tardus soolasambaks.
„Oioioi... kas ma nüüd ajasin kogu piima maha?“ piiksatas ta. "Kas nüüd on sõnnik ja piim kõik segamini? Kas ma pean sõnnikut laoturi peale tagasi tõstma hakkama?!“

Täpi, soliidses eas lambaproua, ilmus tarmukalt kohale.
Ta vaatas pütte. Siis Jussikest. Ja siis uuesti pütte.

„Rahu, Jussike. Nendes piimapüttides pole piima. Ja selle masina sees pole ka sõnnikut. See on näitus.“

„Näitus? Kas see tähendab, et ma ei saa pahandada?“ küsis Jussike väga vaikselt.

Täpi naeratas.
„See tähendab, et sinul oli väike ehmatus ja teised said tsipakene naerda. Ja võib-olla õppisid kõik sellest midagi.“

Õhtuks olid piimapütid tagasi rivis ja Jussike nühkis ninaga viimased poritäpid oma sabalt.

„Nii et sõnnik ja piim ei peagi kokku sobima... aga mõlemad räägivad lehma elust ja tööst,“ mõtles ta.
„Ja kui neist ühel näitusel pajatatakse, siis peab see koht küll huvitav olema.“ Peagi saavad kõik näha, kui põnev siin MUHKis on!