Põllumajandusmuuseumi laudas on viimasel ajal rohkem sagimist kui enne suurt Tõulooma üritust. Iga päev toob kaasa midagi uut, mis on seotud selle... noh, MUHKiga. Kitsed on pugenud uudistama näitusesaali nurgataguseid, haned on hakanud pidama valvesüsteemi ja kukk Kriiks on õppinud lausuma „UUDISHIMUKESKUS“ eriti kireval moel. Kõik on elevil.
Ent täna tõusis tähelepanu keskpunkti jälle Jussike.
Tall Jussike oli hommikul väga rõõmus – muuseumisse olid saabunud koolivaheaja lastelaagri lapsed ja mis kõige parem – nad tahtsid temaga võidu joosta! Jussike, kes oli eilsest MUHKi sildi äpardusest täielikult taastunud, oli kohe valmis stardijoonele minema. Lõbus hoog, kiired kalpsavad hüpped, neli naksakat sammu... ja siis äkitse Jussike peatus.
„Pardid!?“ põrnitses ta silmi kissitades kauguses tiiki. „Äkki on lauda pardid plehku pannud?“ Ta jäi imetlema tiigi peal hulpivaid sulelisi, teritas silma, siputas sabaotsakest... kuni kuulis:
„Jussike! Tule jooksma!“ – hüüdsid lapsed.
„Oot-oot, ma tulen!“ Ja nii kihutas Jussike uuesti rajale – kuigi teised olid juba kaugel ees.
Pärast võistlust, kui talleke juba kergelt väsinud oli, hiilis ta lauta tagasi. Seal läks aga uus sahmimine lahti.
Uksest sammus sisse mitu inimest, kellel kaamera õlal, kellel mikrofon näppus, kellel mingid suuremat sorti kotid seljas.
„Mis toimub?“ küsis Jussike.
„Televiisoris hakkame olema!“ susistas Lelola.
„Päriselt või?“ küsis Jussike.
„No tegelikult seekord mitte meie, vaid see... teine korrus,“ selgitas Kiki.
„Veterinaari tuba filmitakse. Päris kaamera ja mikrofonid ja kõik.“
„Üks saade nimega Prillitoos tahtis just seda tuba näha,“ lisas Täpi.
„Aga eks see ole arusaadav ka – mitmed loomahaigused liiguvad praegu ringi. Sõrataud, linnugripp, hobuste herpes... inimene peab teadma, millest üldse jutt käib ja haiguste mulaaže saab seal veterinaari toas näha ka.“
Jussike noogutas. Aga jäi mõttesse.
„Aga miks see saade prillitoosiks on nimetatud? Kas nad filmivad ainult neid, kellel prillid on?“
Täpi muigas.
„See saade on rohkem... noh... inimestele, kellel kipub prillitoos juba taskus olema. Mitte et see halb oleks. Lihtsalt aeg teeb oma töö.“
Siis vaatas ta Jussikese poole.
„Pole ime, et sa ei tea. Sul pole veel ei prille ega toosi.“
Jussike jäi mõttesse. Ja kuigi teda ei filmitudki, sirutas ta kaela, sättis kõrva kikki ja vaatas kaamerameest niimoodi, et juhuks kui ta juhuslikult ekraanile jääb – siis näeks ta ikka uhke välja.
Sest kes teab... äkki järgmisel korral küsivad juba temalt intervjuudki.
Kui teleinimesed olid lahkunud ja kogu laudaseltskond taas rahunenud, astus ukse vahelt sisse veel üks mees – mikrofon käes.
Täpi ja Lumi vahetasid pilke.
„See on raadiomees,“ sosistas Lumi.
„Tuli ka saadet tegema. MUHKi kohta.“
Ja siis Jussike taipas:
„Kui televisioon tuli... ja nüüd ka raadio... siis see MUHK peab ikka tõesti väga tähtis asi olema!“
Ta ei saanud veel päris täpselt aru, milles see tähtsus seisneb. Aga ta teadis kindlalt, et tahab selle selgeks saada.
Ja Jussike ei ole ainus, kes tahab teada, mis see MUHK päriselt on.