Põllumajandusmuuseumi laudas oli tänasel hommikul kummaline vaikus. Mitte hirmutav, vaid selline… ebatavaline. Nagu keegi oleks kõigile korraga öelnud: „Noh, nüüd natukeseks suu kinni!“

Haned, kes tavaliselt kommenteerisid isegi seda, kui vutt vilistas, ei öelnud midagi. Kitsed ei kraapinud. Ja isegi kana Õisi ei nokkinud.

Tall Jussike lamas heinapadjal ja tundis, et midagi toimub. Sest kui kõik on vait, siis kusagil on käimas midagi huvitavat.

Jussike kuulatas. Siis kostus eemalt midagi: kolks! kop-kop! kriiiiks!

Tallepoiss tõstis pea, liigutas kõrvu ja märkas, et laudauks – see, mis tavaliselt püsib visalt kinni – on täna veidi paokil. Mitte palju, aga just piisavalt, et üks uudishimulik talleke sinna vahele mahuks.

Ta ei kavatsenud põgeneda – Jussike pole põgeneja tüüp. Aga kui uks on natuke lahti ja õuest kostab salapäraseid helisid, siis väike piilumine ei tee ju paha.

Jussike hiilis ukse juurde. Täpselt nii vaikselt, nagu oskab ainult talleke, kes ei taha, et haned märkavad. Ta pistis pea välja, siis õlad... ja siis oligi ta juba laudauksest väljas.

Ja seal ta nägi seda. Lauda küljelseinale pandi just midagi suurt. Väga suurt.
Inimesed sebisid redelite, tööriistakastide ja teibirullidega. Ja keset kõike – hiiglaslik silt, millele oli kirjutatud ka sõna MUHK.

„Nii et see ongi MUHK...“ sosistas Jussike aukartlikult. „Ja see pannakse seina peale üles."

Jussikese silmad läksid suureks.
„Nii et MUHK polegi uus loom... see on silt? Ja pannakse seina peale üles?“

Talleke hiilis samm-sammult lähemale. Nii lähedale, kui keegi saab hiilida, ilma et keegi tähele paneks.

Aga Jussike oli veel pisike. Ja ausalt öeldes – tema ei näinud hästi, mis täpselt toimub. Pead ajas nii kõrgele kui andis. Kõrvad vehkisid. Aga ikka jäi midagi nägemata.

Ja siis tuli idee. Kui ei näe, tuleb vaateväli vabaks teha.... Jussikesele meeldis juba väikseid puksimisi teha – nii harjutab korralik lammas tulevikuks.
Nii ta siis valis välja kõige lähemal seisva mehe. Selle, kes hoidis parajasti vasakus käes haamrit ja paremas käes naela.

Puks! – täpselt sihitud, otse reie pihta.

Mees võpatas. Ta polnud üldse märganud, et keegi teda ründamas on. Ja kuna see keegi oli üsna pisike ja karvane, jäi hetkeks segaseks, kas valu tuli reie pealt või pöidlast.....sest just samal hetkel kui Jussike tema reit tabas, maandus haamer naela asemel tema pöidlal. „Ossa…“ ütles töömees ja raputas kätt.

„Vabandust!“ piiksatas Jussike, astus kohe sammu tagasi ja keerutas sabaga.

Aga töömees vaatas talle otsa ja naeris. „Kui sa oleks suurem olnud, oleks see hoop palju valusam olnud. Aga praegu... ütlen ausalt, rohkem ehmatus kui valu.“

Jussike vajus veidi madalamaks ja küsis vaikselt:
„Aga silt tuli ilusti üles?“

„Tuli küll,“ noogutas mees ja silitas talle pead. „No vaata ise, kui uhke see on!“

Kui Jussike õhtul heinapatja tagasi puges, oli ta veidi väsinud, aga väga rahul.

Seina peal seisis nüüd uhkelt silt. Suurte tähtedega MUHK - Maaelu Uudishimukeskus.

Ja kuigi üks töömees hoidis jääkotti pöidla peal, oli kõigil tuju hea. Isegi kukk Kriiks kiitis hiljem: „Vähemalt keegi võttis asja tõsiselt.“

Silt on üleval. Talleke Jussike on valmis. Kas sina ka?