Viimastel nädalatel on Põllumajandusmuuseumi laudas olnud tavapärasest rohkem sagimist.

Haned Susu ja Gaga valvasid päevade kaupa, mida inimesed lauda teisele korrusele tassivad. Kitsed Kiki ja Lelola kuulsid seinte vahelt sõna „MUHK“ ja arvasid, et see võib olla uus sokk või salapärane sööt. Lambaprouad Täpi ja Lumi tegid lõpuks selgeks, et MUHK tähendab hoopis Maaelu Uudishimukeskust ja et kogu see sagin – näitused, sildid, harjad, helid ja heinapallid – käib selle nimel.

Aga täna juhtus midagi, mida keegi isegi MUHKi kontekstis oodata ei osanud.

Lauta tuli uus tegelane.

Ja tema nimi ei ole MUHK.
Tema nimi on… Jussike.

Jussike on väike, pehme ja pisut kõrvade taha karvane talleke. Ta sündis Kurgjal, C. R. Jakobsoni Talumuuseumis. Aga kui Jussike maailma tuli, juhtus midagi ootamatut – tema ema ei hakanud teda toitma. Õnneks olid inimesed varmad tallekese eest hoolt kandma toites teda ööl ja päeval lutipudelist, paitades ja hellitades, kuni ta kasvas parajalt suureks, et kolida uude koju – Põllumajandusmuuseumisse.

Ja nüüd see juhtuski.

Õrnalt-hellalt toodi süles lauta üks pisike valge kogu, kelle silmad pakatasid uudishimust ja kes ütles oma esimesed sõnad nii vaikselt, et isegi vutt Vilks ei kuulnud.

„Tere… mina olen Jussike,“ ütles talleke, kui ta sülest maha pandi.

„Oot-oot,“ ütles kukk Kriiks. „Kas tema ongi see MUHK? On ta lõpuks kohal?!“

„Ta ei saa MUHK olla,“ ütles Täpi rahulikult.
„Ta on palju karvasem.“

„Tere, Jussike!“ ütles kana Õisi.
„Tule, me näitame sulle lauta.“

„Ma väga tahaks näha,“ ütles talleke, „sest mulle öeldi, et ma hakkan elama Põllumajandusmuuseumi laudas. Aga nüüd kõik räägivad mingist MUHKist ja ma kardan, et olen vales kohas.“

„Ei, sa oled täpselt õiges kohas,“ ütles hanedest Susu, kes lehvitas uhkelt oma tiibu.
„See ongi Põllumajandusmuuseum. Ja MUHK on üks osa sellest.“

„Mõtle nii,“ sekkus kalkun Uku, „et Põllumajandusmuuseum on nagu suur... tort. MUHK - see on üks päris suur tükk sellest tordist ning laut, kus sa nüüd elad, on selle MUHKi tüki kõige maitsvam osa. Koos rosinatega.“

Jussike kortsutas kulmu.
„Ma veel ei tea, mis asi see tort on, aga ma olen valmis kõike uurima ja proovima.“

Ja seda ta muudkui aga teebki.

Ta nuusutab põhku, piilub küülikute aedikusse, paneb pea vastu laudaukse puitu ja küsib iga viie minuti tagant midagi uut.

„Mis asi on sümfoonia?“
„Kas partidel on suled või lihtsalt niisked juuksed?“
„Kas porgandid on kõigi jaoks maius või ainult küülikute eriroog?“
„Milleks need suured harjad seal teisel pool seina?"
„Kas mul on lubatud ronida heinapallile, kui see keerleb?“

Teised loomad vaatasid teda ja naeratasid.

„Meil on siin palju tegelasi olnud,“ ütles Täpi, „aga sellist uudishimulikku asjapulka… sellist ei mäleta isegi mina.“

Ja kui keegi küsiks, kes on MUHKi kõige suurem fänn enne avamist, siis vastaks kogu laut ühest suust:

„See on Jussike. Talleke, kes tahab kõike teada.“