Ühtedele on hunt vihavaenlane, karjakahjur ja mõrtsukas, teistele kultusloom - metsakuningas, meie rahvussümbol. Selle vastandliku suhtumise juured ulatuvad kaugele.
Miks me hundist räägime
Hunt on Eestimaa metsade peremees, kelle kohalolek on inimesi lummanud ja hirmutanud juba aastatuhandeid. Veebruar, rahvakalendris tuntud kui hundikuu, on just õige aeg rääkida hundist – tema rollist looduses ja rahvapärimuses. Kas teadsid, et hundid olid kunagi nii arvukad, et nende ulgumine täitis talvised ööd ja inimesed kartsid videvikus kodust väljuda? Või et vanarahvas pidas hundi murdmist lausa lepitusohvriks?
Alates 22. veebruarist ootab sind Eesti Põllumajandusmuuseumis haarav väike väljapanek, kus saad avastada hundiga seotud põnevaid fakte ja pärimusi. Kui julged, siis tule ja loosi endale üks sajanditetagustest hundinimedest – kas sinust võiks saada hallivatimees, hetsaisa, võsavillem või hoopis mõni vähemtuntud hundi nimetus? Tule ja uuri järele!
Hunt Eesti looduses: rivaal ja austatud metsaelanik
Hunt on olnud Eesti metsade elanik juba aastatuhandeid. Kui esimesed inimesed koos oma kodustatud koertega siia elama asusid, pidid nad arvestama ka hundiga. Eriti suurenes hundipopulatsioon pronksiajal, kui inimesed hakkasid aktiivselt metsi maha raiuma ja põllumaid rajama. Karjakasvatus tõi kaasa uue konflikti: hundid rüüstasid karja ning talviti, kui toitu nappis, võisid nad ohustada ka inimest.
Ökosüsteemi tasakaalu hoidjad:
17. sajandi kirjandusallikad kirjeldavad „hundilist aega” – perioodi, mil hundid olid Eestis erakordselt arvukad. Lausa 20–30 hundist koosnevad karjad olid tavalised ning kõige aktiivsemad just jaanuaris ja veebruaris, mil nende pulmaaeg metsas kajas ulgumisest.
18. sajandi teisel poolel olukord muutus. Inimasustus tihenes, metsi jäi vähemaks ning hunte kütiti intensiivsemalt. Hundijaht muutus riiklikuks kohustuseks, mille eest maksti preemiat. Sajandi lõpuks polnud hunt enam suur probleem, kuni 20. sajandi sõjajärgsetel aastatel taas „hundilised ajad” kätte jõudsid.
Hunt pidi murdma“ laisa“ inimese karjast.
Juba Kalevipoeg vihkas hunte, sest nad murdsid tukkumise ajal ta kalli ruuna. Selle tulemusel koostas ta sajatusriimid.
Karjalapse elu: raske töö ja hundihirm
Kui 19. sajandi teisel poolel kadusid ühiskarjamaad, sai iga talu ülesandeks oma karja ise valvata. See ülesanne langes peamiselt lastele – karjaskäimine algas sageli juba 7-aastaselt, kui lapsed olid seakarjused, ning vanemad lapsed vastutasid suuremate loomade eest.
Karjalapse päev algas koidikul ja kestis kuni päikeseloojanguni, sõltumata ilmast. Karjas olles tuli olla valvas, sest karja kaotus kiskjale võis kaasa tuua peremehe pahameele. Õnneks oli karjalastel ustavaid abilisi: karjakoerad aitasid loomi koos hoida ning märkasid hunte enne, kui nad jõudsid lähedale hiilida.
Maagilised kaitsevahendid hundi vastu
Karjased kasutasid mitmeid vahendeid, et hunte eemal hoida. Üks tähtsamaid oli karjavits, mida võis valmistada näiteks kasepuust, kuid see ei tohtinud olla kooritud – arvati, et kooritud vits meelitab hunte ligi. Esimene karjavits pandi sageli pärast karja kojuajamist katuseräästasse, et tagada karjaõnn.
Hundipeletusvahendite hulka kuulusid ka:
- Käristid ja tiri- ehk soenuiad – müra tekitavad esemed, mis segasid hunte.
- Karjapasunad ja torupill – arvati, et kiskjad pelgavad valju heli.
- Püssirohu kasutamine – seda hõõruti loomade kaelale või asetati riidesse mähituna lakka.
- Lõkketuled – tugev tulevalgus peletas näljased hundid eemale.
Hunt mütoloogias: vaenlane või kaaslane?
Kuigi hunt ohustas inimesi ja karja, leidus eesti rahvapärimuses talle ka austusväärne koht. Hunti püüti hoida eemale maagia ja lausumistega, kuid teda ei peetud tavaliseks vaenlaseks – tal oli oma roll looduses. Karilooma murdmist peeti vahel isegi lepituseks, mis pidi tooma karjale õnne. Usuti, et oma saagiga lahkuvat hunti ei tohi segada, sest ta on saanud selle, mis talle määratud.
Emahundi metafoor on tulnud ka tänapäeva - iseseisev, ettevõtlik ja oma eluõiguste eest seisev.
Veelgi enam, hundi kohta ei tohtinud karjas rääkida, sest arvati, et loomadel on inimkõne mõistmise võime ja nimepidi kutsumine võib hundi kohale meelitada. Seetõttu leidus eesti keeles sadu hundi peitenimesid: susi, kriimsilm, metsakutsu, hallivatimees, võsavillem, rabaraibe.....
Hundiaastad, hundikuud ja hunditund
Ajalugu mäletab hundiaastaid, mil kiskjad tegid eriti suurt kahju. Tuntud olid ka hundikuud (jaanuar ja veebruar), mil hundid olid kõige aktiivsemad. Kõige maagilisem hetk oli aga hunditund (ladina keeles Hora lupi) – öö pimedaim hetk vahetult enne koidikut, mil usuti, et maagiline vägi on kõige elusam.
See lugu on vaid väike osa Eesti ajaloost, kus inimene ja hunt on sajandeid jaganud ühist eluruumi. Kuigi tänapäeval on hundid harvemini nähtavad, on nende jälg ajaloos ja rahvapärimuses kustumatu.