Üks väljavõte kalandusega seonduvast. Mälestus on saadetud Suislepa külast Viljandimaalt:

„Põhiline toit oli kala. Minu ema oskas kalast toite valmistada väga mitmekesiselt: Latikaid püüti kevadel nende kudemise aegu. Siis olid latikad hästi rammusad ja marja täis. Korraga toodi umbes 30 üle ühe kg raskust latikat (ülejäänud püük oli järves vitstest punutud veealuses rakkikorvis). Kalad puhastati. Pead eemaldati ja sisikond. Pead pesti hoolikalt ja keedeti maitsestatud vees. Mehed siis juttu puhudes viina võttes ja kaarte mängides luristasid neid latikapäid süüa.

Latika maksadest tehti väga maitsvat pasteeti. Kala mari hõõruti puulusikaga suures savikausis ja tehti klimpideks peadekeeduleeme sisse. Need olid meie delikatessid.

Latikas oli seljalt lõhki lõigatud ja soolati. Teatud aja järgi võeti soolast ja riputati nöörile vinduma. Mulle anti kohustuseks siis latikate pealt kärbseid eemale peletada esimesel päeval. Hiljem kärbsed enam ei kippunudki kaladele kallale. Teatud aeg need kalad kuivasid välisõhus kevad päikeses ja tuules. Siis laoti uuesti kuivalt soolaga tünni. Kuivatati mitmel korral nii, et umbes 200 kala sai. See oli rohkem talvetoit, aga vahest ka suvel, sügisel. Keemapandud kartulitele asetati kuivatatud latikas keema. Enne kartulite kurnamist võeti latikas pajast välja ja pannile keeva piima sisse veel keema, siis lisati koort, võid, sibulat. Kartulad, kaste, kala oli lõunasöök. Peale joodi hapupiima või jõhvikakisselli.“

„Püüti ka peenkalu. Pisikesed 3-5 sm pikkused kiisamaimud puhastati järvekõntsast ja pesti. Pandi searasvaga ahju pannile. Pruunistatult olid hästi head ja krõbedad. Söödi kartulitega. Ka särgi vinnutati. Uhaa kala oli suur kiisk ja ahven. Praekala suur ahve, siig, haug. Suitsutati latikaid roogitult peadega koos, harva angerjat. Angerjas oli rohkem pühade toit. Kahjuks ei ole meeles, mis kala see oli, mis veeretati saiataignasse ja küpsetati ahjus; mõnikord ka praepannil suures rasvas pliita peal. See oli hästi hea.“