Kurgja naispere nukravõitu saatus: raske töö, luhtunud unistused, meesteta elu „Kui te Kurgja ära müüte, siis teadke, et ma hauas ümber pööran,“ olid Carl Robert Jakobsoni viimased sõnad oma naisele Juliele, kui too istus, kolmeaastane tütar Linda põlvedel, mehe haigevoodi ääres. Sel 1882. aasta 19. märtsi varahommikul langes talupidamise kogu raskus noorukese

Laudas valitses viimastel päevadel veider vaikus. Mitte see vaikne vaikus, mis saabub pärast hommikust nosimist, vaid selline… mõtlik vaikus. Justkui kõik veeretaksid oma peades erinevaid mõtteid. „Muuseumiöö on tulemas,“ sosistas Täpi, vanem lambaproua, vaikselt Lumi kõrva sisse. „Sel aastal pidavat teemaks olema öös on raamatut.“ „Raamatut?“ kergitas kits Lelola kulmu